Filmid-sarjad aastal 2008 +"Kiiu torn".

Jätkame edetabelitega.

• Aasta alguses avastasin enda jaoks “Kariibi mere piraatide” filmid ja vaatasin neid vist korda kolm.
• Vanad head vene multikad. Kõik alates “nu pagadi”st ja lõpetades “saabusin just ameerikas, te pole vist ameerikas käinud?”ga.
• Vana hea “Seks ja linn”. Ma võiksin seda vist ka neljandat korda vaadata. Ja filmi võisin ka täiesti edukalt vaadata, kuigi sari teeb filmile iga kell ära.
• Vanad head “Sõbrad”. Ma võiksin seda vist ka neljakümnendat korda vaadata.
• Uus hea “The L-word”. Hästi palju kenasid lesbisid on kõik, mis ma märksõnaks ütlen.
• Uus hea “Dexter”. Esimene hooaeg rokkis ikka kolmesajaga, nüüd on Dexter sarimõrvari kohta natuke liiga softiks läinud. Aga pole midagi, ega ma ise ka nooremaks ei muutu.
• Filmidest on kindlal emotsioonidetekitamise esikohal “Australia”.
• Eesti filme peab ikka vaatama. “Mina olin siin” on meelde jäänud. Kuigi ma olen endiselt arvamusel, et Rasmus Kaljujärv ei olnud õige Rass.
• Õudukad on minu thing. Sellest aastast meenutan hea sõnaga näiteks “Garantiin”i, mida ma saatuse keerdkäikude tõttu kogemata kaks korda vaatasin. Aga polnud ka teisel korral midagi häda, nii et topeltkontroll edukalt läbitud.
• Ma täiesti armastan positiivseid ja toredaid gaymehi. Näiteks nagu Gok “kuidas alasti hea välja näha?”st.
• Kuna Vicky seda üle mõistuse fännab ja minuga sama telekat jagab, olen ka vaadanud asja, mida teatakse “Täiusliku koduperenaise” nime all. Polegi nii hull, kui nimest eeldada võiks. Ja tore ju, kui keegi sulle räägib, et sokkidest saab head tolmulapid teha ja et kartulist saab templi lõigata, millega jõulukinkidele erinevaid kujundeid tembeldada.
• “Meeleheitel koduperenaised” on sama mõnus, kui Petrone kirjastuse raamatud. Natuke kakaod ja natuke naistekat.
• Selle aasta komöödia saate nime kannab kindlasti “üksikvanem otsib kaaslast”. Ma jätsin selle pärast isegi “Prison Break”i vaatamata, aga mäng oli küünlaid väärt. Muidu poleks ma iialgi selliste toredate inimestega kohtunud, nagu Jaak ja Rutt ja Galina ja Rein jne, jne.
• Kuna mulle erinevad inimesed meeldivad, ei saa üle ega ümber ka “Pealtnägijast”, “Võsareporterist” ja teistest Eesti elu selle kogu hiilguses näitavatest saadetest, mida võimaluse korral õhtusöögi kõrvale vaadanud olen.

Ma vist nüüd lõpetan selle nimekirja siinkohal ära, kuna

1. muidu tundub, et ma vaatan liiga palju telekat.
2. vicky jootis mind “Kiiu tornist” purju.

Ja ma käisin just trennis ja olin tervislik ja puha ja nüüd joon mingit kuradi vahukoore-rammusat liksi. Elagu minu krampis sääremarjad, Raido venitusharjutused ja “Kiiu torn”. Kerd Kanter oli ka trennis. Nii et ma olen nüüd peaaegu et kuulus ise ka.

valikud.

"choose" is a powerful word.

see lause on mu peas eile õhtust saadik kummitanud. head valikud vs halvad valikud. targad valikud vs lollid valikud. imelikud valikud vs normaalsed valikud. kummalised valikud vs ratsionaalsed valikud. südamevalikud vs mõistusevalikud. valged valikud vs mustad valikud.

aga mida siis teha, kui otsustusvõimetu oled? kuidas ette teada, milline on loll ja milline tark valik? kas pigem valida ise või lasta elul enda eest valida? kas pigem riskida või pigem alalhoidlik olla? kas teha ja kahetseda või mitte teha ja kahetseda? kas elutarkus õpetab ainult õigeid valikuid tegema? kas asjad on ette määratud või pigem kirjutad oma saatuse ise? kas õiged valikud on üldse olemas? kas juba tehtud valikut saab tühistada ja ristteelt vastassuunda kõndida? kas alati on ainult kaks valikut - must ja valge või on võimalik pooltoonide hulgast ka valida? kas keegi/miski mõjutab mu valikuid või usun tõesti, et teen neid ise? kas kuskil saab otsustusvõimet treenida? kes vastutab ühiselt tehtud valiku eest?

loe ja imesta. huvitav, kas see on aastalõpp või kurat, mis mulle sellised igavikulised mõtted pähe topib?

tahan tervitada.

minupoolsed kuumad aastalõputervitused lähevad:

• bussijuhile, kes mul uksed nina alt kinni pani ja minema sõitis, kuigi olin bussi peale joostes peaaegu et trammi ja kahe auto alla jäänud + terve hulga kontsaplekki kulutanud. loodan, et järgmisel aastal on rohkem ummikuid.
  
• vene tädile, kes eile kinos ainult valedes kohtades naeris. loodan, et popkorn sulle järgmisel korral silma läheb ja sa siis valedes kohtades ainult nutad. ja vaikselt, et see teisi ei segaks.
• "Australia"s mänginud creamface poisile, sest ta silmad kummitavad mind siiamaani. loodan, et sa suuremaks kasvades sama armsaks jääd ja et varsti selliseid filme vaadata saab, kus vähemalt mõni palja ülakehaga stseen sees on.
• kahele ebaviisakale jõllitajale, kes eile terve bussisõidu vältel mu lillasid kindaid ja lillasid teksaseid jõllitasid. ma loodan, et te saate uuel aastal odraiva.
• tankla müüjale, kes mu käest dokumenti küsis. andku jumal sulle ka järgnevaks aastaks sama teravat silmavaadet (and i mean it. nii tore on, kui mult ikka dokumenti küsitakse:)).
• heikile, kes täna hommikutervituse asemel ütles, et "sa oled ju üleni lillas, kas ma võin sellest järeldusi teha?" ja siis keeldus paljastamast, milliseid järeldusi ta täpselt tegi. istus ainult oma arvuti taga ja muheles laialt. loodan, et ka järgmisel aastal on sul vähemalt sama lennukad ideed :)
  
• Mati "the potentsikivi" le, kelle suurepärast esinemist "Võsareporteris" ta lai naeratus meie maja valvelauas ikka ja jälle meelde tuletab. loodan, et järgmisel aastal seisab vähemalt samahästi.
• Raidole, kes nii väga ootab, et ma teda oma blogis mainiksin. näed, siit see nüüd tuli, hilinenud jõulukingi korras. ja ära ütle, et ei ole saanud.
  
• Kalevi hallis ultra-ekstra-mini püksseelikuga jooksnud neiule. loodan, et järgmine aasta algab väikse põiepõletikuga, sest mul oli pikkades pükstes joostes küll külm (ja, ma tean - see on puhas kadedus, mis minus praegu räägib :)).

ja siis kõikidele teistele toredatele inimestele ka. ilma teieta poleks see aasta üldse nii mõnus olnud. aitäh.

that's the way the cookie crumbles.

päike paistab. telekast tuleb suusatamine (jehuu, lõpuks ometi. ja kedagi pole kodus ka, kes saaks vinguda, et ma seda vaatan). ma söön külma hapukapsast ja külmi ahjukartuleid ja esimest korda on tunne, et armas 2008 hakkabki läbi saama. see teadmine saabus kummalisel kombel täna hommikul, kui silmad lahti tegin ja päike katuseaknast sisse piilus. esimene uimase pea mõte oli, et on suvi. et on mingi suvaline aeg enne septembrit, sest kõik oligi nii, nagu enne septembrit. panin silmad korraks uuesti kinni ja kui nad uuesti lahti tegin, tuli meelde, et tegelikult on ikkagi detsember, kollased neetud volditud tähekesed vahivad mind igalt poolt ning külmkapi peal on initsiaalid CT. aga fuck that.

igatahes. tegelikult tahtsin ma natuke kiidelda, kui tubli ma olen olnud. nimelt käisime reedel Vickyga Kalevis jooksmas. juhhei ja pudel rummi. pool tundi jooksime ikka ära, aga pärast viimast kiirendusringi oli tunne, et süda ronib kohe kurgust välja ning et kopsud on tõsises hapnikuvaeguses. tuleb vist ikka ära lubada, et alates 01.01.2009 ma vähemalt pool aastat suitsu ei tee. kas keegi on nõus selle peale kihla vedama, et mul natuke rohkem motivatsiooni oleks?

loomulikult unustasin ma rätiku ja plätud koju ning seega tunnen praegu, kuidas jalaseen end mu varvaste vahel sisse seab.

kapsas ja kartul said otsa, peaks vist nüüd uuesti jooksmise peale mõtlema, sest viimastel õhtutel on pudel veini ja/või kolm klaasikest bacardi razzi kuidagi õhtusöögi loomulikuks osaks muutunud. aga täna ju ei viitsi. täna olen laiskvorst, vaatan, kuidas muru kasvab ja kuidas toredad onud ja tädid telekas suusatavad.

raamatud aastal 2008.

mis peale seksi ikka oluline on kui mitte raamatud. seega nüüd ka lugemiselamused aastast 2008 (valik täiesti suvalises järjekorras, mitte lugemiselamuse suuruse/väiksuse järgi). peab ütlema, et mikroarmumustest mõneks kuuks loobumine omab lugemisefektiivsuse tõusule lausa hämmastavat mõju :D

• Andres Anvelti "Punane elavhõbe" - mulle üldse meeldib osta raamatuid eesti autoritelt ning mulle meeldib see ka, kui inimesed, kes ei defineeri end kirjanikuna, täiesti loetavaid raamatuid kirjutavad.
• Petrone Print on ka mõnusaid naistekaid produtseerinud, mõned näited Epp Petrone "Minu Ameerika" (1 ja 2), Daki ja Epu "Meestest, lihtsalt" + "Minu..." sari. muhe kohvikus tassi kuuma kakao kõrvale lugeda.
• Krister Kivi "Eesti maja" - mulle on alati ta Ekspressi artiklid meeldinud ja sellepärast eeldasin, et kindlasti meeldib raamat ka. eriti, kuna see veel reisimisest ka räägib. ja ei pidanud pettuma.
• Norma Khouri "Kaotatud au" ja Souad "Elusalt põletatud" - kaks ühesugust raamatut moslemi naiste rõvedalt ülekohtusest elust. ma lugesin "Elusalt põletatud" 200 lehte peaaegu ühe hingetõmbega Tammsaare pargis peesitades läbi ja tundub uskumatu, et 21. sajandil keegi maailmas ikka veel selliseid (ja tegelikkuses veel kordi hullemaid) alandusi ja ülekohut üle elama peab.
• ei saa me üle ega ümber Peebiku bestsellerist "Kõige tähtsam küsimus". mul tekkis tõepoolest tahtmine oma elu kuradi ratas seinale joonistada ja vaadata, milline osa neljast teljest lombakas on.
• ma jubedalt fännan tundmatute (vähemalt minu jaoks tundmatute) eesti kirjanike, kes ei peagi kirjanikud olema, raamatuid, mis mulle midagi pakuvad. kaks head näidet on sellest aastast (lisaks Anveltile) Marta Karu "Umbes ülehomme" ja Egon Ilisson "Isased".
  
• Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist". see oli vist selle aasta ainuke raamat välisautorilt, mille ka ainukesena arvustusest mõjutatuna ostsin. sigakõva.
  
• nagu ei pääsenud üle ega ümber Peebikust, ei pääse ringiga mööda ka Mihkel Raua debüüdist (debüüdist vähemalt minu jaoks, mul pole aimugi, kas ta enne midagi peale lugude ja artiklite kirjutanudon) "Musta pori näkku". kuigi alguses ei saanud ta nagu väga vedama ning lõpus jõudsin Singer Vingeri plaadi kaanekirjeldust lugedes isegi paar korda haigutada, oli raamat ise igat selle ootamise peale kulunud sekundit ja ta eest makstud senti väärt. tahaks ainult, et oleksin ise 80ndate lõpus juba ka selline hängimiselaline olnud, et oskaksin räägitud sündmusi veel paremini konteksti panna.
• Maru "Maitsev maailm". kuigi seda ei saa ilukirjanduse alla liigitada, olen ma sellest raamatust endiselt nii sillas, et panen ta nimekirja sisse, kuna see on minu nimekiri ja ma võin siia kõik teosed kaasata, mida iganes aga heaks arvan :)
  
• siis on veel mõned erialased raamatud, mida ei hakka siinkohal nimeliselt välja tooma, aga rõõm näha, et aina huvitavamaid turunduspiibleid kirjutada osatakse.
  
• otsisin kodust raamaturiiulilt välja ka ammused kooliaegsed lemmikud Remarque, Hemingway, Salingeri kõik raamatud; "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja; Tammsaare, Kaugveri, Krossi; Thackeray "Edevuse laada"; Tolstoi "Anna Karenina", Bulgakovi "Meister ja Margarita" jne, jne. ma olen kõiki neid raamatuid vähemalt kaks korda lugenud, kuid iga uue lugemisega leian ikka midagi uut. kadedaks ajab, tahaks ka osata niimoodi kirjutada, et see inimeste jaoks midagi muuta võiks.

siit ka minu esimene uue aasta soov - tahan, et kõik inimesed loeksid rohkem. mulle tundub teinekord, et ma olen üks viimaseid, kes veel viitsib. samas on raamatupoodides hoolimata lollist ja paljuräägitud surutisest üha rohkem inimesi, seega äkki läheb mu esimene soov isegi täide:)

mikroarmumised aastal 2008.

mõtlesin, et viimane aeg on aastast kokkuvõtteid teha. ja ma kavatsen alustada oma mikroarmumiste kokkuvõttega, kuna seks müüb.

nii. mõtleme nüüd tagasi. kunagi hea üle lugeda ja meenutada.

kuna mälu pole enam see, mis vanasti, on umbes 11 aasta esimest kuud küll suhteliselt hägused, aga ma arvan, et ma väga puusse ei pane, kui ütlen, et

• jaanuaris, veebruaris, märtsis, aprillis omasin elukaaslast ja siis ei tohtinud mikroarmuda, seega neli esimest kuud on ilusti kaelast ära. jumal tänatud.
  
• mais tuli siis kanuutamine, kui saabus korraga mõistmine, et ma ei taha enam elukaaslast omada ja et ma tahan hoopis mikroarmuda tüüpi, kes mulle alati suitsu pakkus, kui mul endal kaasavõetud varud otsa said ja kes alati mulle oma magamisalust pakkus, kui me jõe kaldal hommikust sõime ja kes kuulas telefonist silmad kinni imelikku muusikat ja kes jõi kuradi palju, aga ei muutunud üldse labaseks ja kellel ei olnud fäänsit matkavarustust, vaid hoopis katkised diisliteksad.
  
• juunis oli jaanipäev, kus mingi haige nostalgia mõjul mikroarmusin oma esimesse armastusse. õnneks kestis see (ja "see" all pean siis mikroarmumist silmas. mitte midagi muud. et kõik ikka ühtemoodi aru saaksid) umbes 3 minutit, sest ta on jätkuvalt väga oss.
• juulis... hmm, ei meenu nagu midagi.
• augustis... hmm, ka mitte.
• septembris juhtus nii, et natuke pikaks muutunud mai-mikroarmumine leidis oma loomuliku otsa ja see võttis tükiks ajaks isu üldse midagi kuulda, mis sõnatüve "arm" sisaldab.
• oktoobris pidasin plaani naistele üle minna, sest kõik mehed on sead :)
• novembris tekkis väike lootuskiir, kuna suvalisel ajal suvalises kohas suvaliselt kohtutud meessoost inimene osutus üle ootuste lahedaks ja mu usk meestesse taastus vaikselt. nii et Ahti, kui sa mingil kurjal kombel seda lugema peaksid, siis tänks, võid kunagi mult vastuteene sisse kasseerida. anna aga alati teada, kui sul peaks vaja olema kell 7 hommikul ringi jõlkuda ja maailma valutada.
• detsembris muutusin seda aastat domineerinud mikroarmumise mõjul uuesti natuke napakaks ja otsustasin vaadata, kas sellest veel mingit nahka tuleb.
  
• aaaaaa. ja siis see tüüp, kes terevisoonis kooke teeb. allan something... tema oli coca-cola jõulupeol piparkooke tehes ja meid neid kaunistama õpetades nii siganunnu, et ta väärib täiesti omaette äramärkimist. ja shokolaadiglasuur oli ka sigahea.

niiiii vähe tuligi kokku? hmm. ma lisan siis üle aasta ulatuvasse nimekirja ja Wentworth Milleri ja Rasmus Kaljujärve ja Sergo Varese ja Vince Vaughni ja kõik ilusate silmade ning rinna+kõhulihastega mehed, kes mul praegu meelest ära läksid.

heimari märg uni.

oh jesus fuck and good lord. "Reporter" näitas uudist, kuidas Maimik ja Saan plaanisid teha seriaali kuulsate inimeste unenägudest, kuid ideele tõmbas vee peale fakt, et keegi polnud nõus oma unedest rääkima. keegi peale Heimar Lengi siis.

video ise meenutas sitema telefonikaameraga filmitud klippi, kus kaks koleda pesuga neiut ronisid vanni ning millegipärast töllerdas vannitoas ka Heimar, keda kutsuti meela häälega selga pesema. ühel tsikil oli kusjuures arvatavasti triip shampooni või dusshigeeli peas ja see nägi välja nagu konkreetne jobi. selle koha pealt ma enam edasi ei vaadanud, sest olin just söömise lõpetanud ja kõhus hakkas kergelt keerama. nüüd tagantjärgi tark olles... oleks pidanud ikka lõpuni vaatama, äkki jäi nüüd see osa nägemata, kus loo moraal ja eluks vajalikud õpetused sees olid.

laksaki.

• naljakas, kuidas vahel, kui ma olen üliirooniline, arvavad inimesed, et ma jube siiras olen ja vastupidi.
• naljakas, et mõnikord võib mõnest tühisest asjast tuju nii ära minna, et tahaks kedagi jalaga lüüa. ja kõvasti lüüa.
• naljakas, et inimesed arvavad, et kui nad teisele jõulukingi teevad, peavad nad tingimata midagi vastu ka saama. vat ei pea, raisk. kiusu pärast ei kingi midagi vastu, ainult head lapsed saavad kinke.
  
• naljakas, kuidas eile hommikul tööle tulles linnud laulsid ja oli tunne, et on 22.04, mitte 22.12.
• naljakas, kuidas inimesed arvavad, et ainult nende mõtted on õiged ja teiste omi ärakuulamata ajavad ainult oma rida.
• naljakas, kuidas vahel kurvad asjad on naljakad ja vastupidi.
• naljakas, kuidas mind praegu täiesti kõik närvi ajab, kuradi kurat, raisk.
  

tra.

suht pekkis värk. ja mina ka, sest ma veetsin terve nädalavahetuse ainult viineripirukaid ja pizzat ja salatit ja quiche'i õgides ning nagu sellest poleks piisanud, siis jõin veel pühapäeva õhtul beilist ka.

tulen ma nüüd tööle (jala, et natukenegi toibuda), teksad, mis vahepeal juba väga suured olid, tunduvad jälle rohkem ümber jalgade hoidvat ja esimese asjana ootab mind kööginurgas martsipani-jõhvika kringel. tahaks nutta. seega nutan ja söön ja nutan uuesti, sest äkki kulutab nutmine ka kaloreid.

ja jõulusöömingud on ju tegelikult alles planeerimisel. 24.12 on kodus emmega vol 1, siis 26.12 tädiga vol 2 ja mingil hetkel tahtis Vicky meie juures ka istumise teha. seega VÄHEMALT kolm aktsiooni on juba kirjas. tahan uuesti nutta. ja uue aasta külmlaud on ju ka traditsioon olnud. võib-olla oleks pidanud ikka jõulude ajaks Eestist jee tõmbama ja kuskil palmi all hoopis joogikaloritesse investeerima... aga samas emme ja issi on mõlemad nüüd (või no issi alates 29.12) üle tüki aja kodus käimas ja kuidas ma siis ei istu ning ei söö koos nendega.

ma arvan, et ainuke viis, kuidas oma täiesti röökivat südametunnistust rahustada, on asi uuesti kätte võtta ja kalevisse jooksma minna. neetud ja nõme, et enam õues joosta ei saa, aga kui ma nüüd kohe sisehallis käima ei hakka, parvetan uuele aastale nagu tõsine vaal vastu. loll, loll, loll talv. vahepeal oli neli korda nädalas jooksmaskäimine juba tõsiselt mõnus rutiin, mitte tüütu kohustus. nüüd proovisin ühekorra selle lägaga tiiru ära teha, aga tõsiselt jälk oli. tavalise rahulolutunde asemel oli külm ja vastik ja nõme.

ja kui juba halvasti hakkab minema, siis all the way. ma tundsin täna esimest korda, kuidas loll armukadeduseuss mind närima hakkas. just jõudsin mõttes hõisata, et näe, äkki ikkagi tuleb hea nahk seekord. armukadedust heasse nahka planeeritud ei ole, seega on mul mõned võimalused:

1. eitada, et ma armukade olen ja edasi elada, nagu midagi poleks juhtunud (see viib vist punktini kolm)
2. jaatada, et ma armukade olen ja endale ära põhjendada, miks ma seda olema ei peaks (see viib vist punktini kolm, millele lisandub see, et ma hakkan purjus peaga temaga seda teemat arutama, mis näeb siis nii välja, et mina räägin hästi palju ja kiiresti ja tema kuulab ja jätab kõik meelde ja siis mul on pärast piinlik)
3. end täis juua ja vaadata, mis siis saab
4. jõuluvanalt endale uut hästi lahedat, intelligentset, mõnusat, muhedat, toredat, humoorikat, pikka, hea südamega, siniste ja/või pruunide silmade, ilusate rinna- ja kõhulihaste ja naerulohkude, mõne huvitava hobi, reisi- ja lugemispisikuga meest soovida, et vanad armid enam ei roostetaks (issand jeesus, kas ma tõesti rohkem kriteeriume ei suudagi välja mõelda? tra, kui ma seda nimekirja nüüd üle lugesin, siis äääöööööüüü. see kõlab natuke liiga kahtlaselt tuttavalt ju... tuleb vist kriteeriume muuta).

rohkem ei suuda midagi välja mõelda. aga ma kahtlustan, et ma teen kindluse mõttes kõik neli punkti läbi ja siis vaatan, mis tulemuseks tuleb. ma võin ennast veel üllatada (neverever-landis elades jah võib-olla).

jõulud vol 1.

ellu jäin. peale töö jõulupidu siis. see möödus küll suhteliselt ebakaines olekus, kuna mind sunniti jooma nii punast kui valget kui hõõgveini, nii õuna kui pirni siidrit ja siis pärast klubis sai veel mõned gintonicud tehtud. mõned neist vist ka topelt... aga sellest ajalugu vaikib.

igatahes laupäeva hommik leidis mind suhteliselt nõmeda peavaluga sõbra juurest, kes öösel mind hommikuse piparmünditee ja quiche'i lubamisega enda juurde oli meelitanud. nii hea, et ma läksin, sest seal sai terve päeva riidesse panemata passida (ei mõtle nilbusi, mul oli kollane rätik siivsalt ümber), "dexterit" vaadata, "ekspressi" ja "postimeest" lugeda ja rohkelt piparmünditeed meega juua. nii et kella 17ks olin juba peaaegu et täie tervise juures.

kui lõpuks koju jõudsin, oli kõht nii tühi, et käisin tööjuurest läbi ja tõin reedest järelejäänud riisi-suitsukana salati sealt ära. mmm.. see oli täpselt nii hea, kui ma kogu tee töö juurde mõtlesin. kell 21 tuli nii võitmatu uni, et kobisin kotile ja oleksin hommikuni maganud, kui mõni poleks kell 2 helistanud ja ägisenud, et ta ei viitsi pässa sõita taksoga, et kas võib minu juurde crashida. ja siis loomulikult läks läbi une rääkimiseks, kätega vehkimiseks, lämisemiseks, teki tirimiseks ja üldse und-segavaks käitumiseks. nii et ma jõudsin end umbes 34 korda kiruda, et üldse telefoni helisemist kuulsin. asi lõppes sellega, et ma panin kell 5 tule põlema ja hakkasin raamatut lugema, kuid teda ei näinud ka see väga häirivat. vähemalt oli tal hommikul sama "hea" olla, kui mul laupäeval ja ma sain teda kuhjaga tagasi norida. and it felt gooooood.

aaaaaga miks ma tegelt üldse kirjutama hakkasin - meil on kuuuuuuuuusk. nii nummi. ma tulin koju ja kuusk oli toas, kingipakid olid kuuse all ja küünlad põlesid. kuradi tore on teinekord, kui sul ikka korterikaaslane on. ja me tegime jõulukingid lahti ka. ma sain "maru kokaraamatu" (ma käisin seda 45 korda poes nillimas, aga siis mõtlesin, et nagunii ma süüa teha ei viitsi, ei raatsi seda raamatut osta, kuigi see on umbes maailma kõige lahedam ja ilusam kokaraamat ja maru on üldse üks ilgelt maru tsikk, kes oskab nii hästi süüa teha ja kududa ja... oeh, tahaks kohe natuke temamoodi olla teinekord) JAAAAA barni küpsiseid. jeeeee, ma olen neid terve igaviku igalt poolt otsinud, sest iga kord kui "mina olen barni, lalalalal" reklaam telekast tuleb, hakkab mul nagu pavlovi koeral ila tilkuma. ja nüüd mul ongi terve karp barnisid. i rock. ja vicky rocks ka. nii tore päev. nii ilus elu.

p.s. baileys oli ka kuuse all. tra, tehakse ikka häid asju.

juhuu.

töö jõulupidu.

kui ma nüüd umbes kolm kuud midagi ei postita, siis lasti mind ilmselt purjus peaga millegi jubedaga hakkamasaamise pärast lahti, arvuti võeti käest ära, korterist visati välja ja ma elan kuuse all.

üksindusse surev juustuvõiku.

ma arvan, et hommikune juustuleib ja natuke kodujuustu on praeguseks mu kõhus üksindusse surnud, sest no kurat, ei ole aega olnud lõunale minna ja nüüd oleks juba natuke imelik ka lõunat süüa. peaks pigem vaikselt õhtueine peale mõtlema hakkama.

eile oli sama teema ja selle asemel, et midagi korralikult süüa, läksin ma hoopis selle teed, et investeerisin lõuna pealt kokkuhoitud kalorid long islandisse. väga mõnus oli. vähemalt õhtul. hommikul enam nii tore polnud, kuigi tegelikult jõin ju ainult kaks koksi ja siis pärast mingi popi siidri ka. et see päris tühja kõhu peale ei läheks, sõime natsa juustu murakamoosiga ka, nii et õhtusöök ju päris vahele ei jäänud. aga nüüd hakkab nälg silmanägemist ära võtma. ja ma muutun kurjaks. see on juba lapsepõlvest saadik nii, et näljasena muutun kurjaks nagu naabri-muri. täna tuleb homseks jõulupralleks veel salat ka valmis hakkida ja kui ma sellele salatile ainult mõtlen, siis koguneb kerge vedelik suhu. mmmmm, suitsukana-riisi-ananassi salat maisi, kurgi, paprika, muna ja õunaga. mmmmmmmmmm. tahan. kohe. praegu. kaks. suurt. taldrikutäit. ma olen nende taldrikutäite nimel täiesti valmis komponente ilma erilise virisemiseta isegi hakkima.

tegelt sööks ma praegu vist isegi... mõtleme nüüd, mis on asi, mida ma muidu mingil tingimusel ei sööks... maksakastet? ei, see on ikkagi liiga vastik. aga näiteks mõnda putru isegi sööks. peenetanguputru näiteks. mul läks isegi peenetangupudrule mõeldes suu vesiseks, nii et olukord on ikka piisavalt hull.

tööst.

kõige vastikum osa mu tööst on oodata, millal disaineritele tagasisidet saan anda. mõnikord on nii, et kõik kujundused on majast väljas, mul ei ole muffigi muud teha, kui istuda ja oodata, et klient asja üle vaataks ning oma arvamuse paljastaks. selline niisama passimine ajab olemise kergelt psühhopaatiliseks. eriti siis, kui kõikide tööde trükitähtajad on tegelikult juba eile ära olnud ja klientidel on ikkagi aega kujunduse otsas istuda ja kuldmune haududa. sest ega seda ei mäleta pärast enam keegi, et tema kommentaaride (mittesaabumise) pärast töö õigel ajal tootmisesse ei läinud. mäletatakse ainult seda, et lõpp-produkti õigel ajal kätte ei saadud.

aga ma olen ikka kõva arengu läbi teinud. kui eelmisel aastal samal ajal oleksin iga hilineva kommentaari peale peaaegu koomasse langenud, sest tahtsin kõik asjad meie poolt õigeks ajaks valmis saada, siis nüüd on nahk paksenenud ning ma suudan olukorda stoilisema rahuga suhtuda. mitte küll veel liiga rahulikult, aga vähemalt ei muretse ma enam endal südant valutama (ja, füüsiliselt valutama. no mis teha, kui vanajumal mu nõnna kohusetundlikuks lõi). lisaks oskan nüüd ka elus oodata. kunagi olin kõige kannatamatum inimene, keda te iialgi kohanud olete. kõik pidi toimuma nüüd ja kohe. nüüdseks suudan juba vabalt tsillida ja ajal voolata lasta.

samas ma loodan, et ma mitte kunagi nii rahulikuks ei muutu, et mind enam ei huvita, kas asjad saavad valmis või mitte. sest kui see hetk kätte jõuab, siis ei tohiks ma oma tööd enam teha. ja pealegi jääks siis ära "väike adrekalaks igas päevas", mis praegu vere ikka korralikult käima tõmbab ning tööd üleandes mõnusa rahulolu-tunde kaasa toob.

spooky shit.

tegelt ei ole, aga mulle meeldib see väljend.

igatahes. ma tunnen täna end väga loominguliselt meelestatuna, kuna lõikasin-kleepisin-rebisin pool päeva klientidele jõulukaarte teha ja nüüd kaalun tõsiselt kunstnikukarjääri alustamist. palju värvilist kunsti. millist täpselt, see selgub tegemise käigus. eks ma siis rakendan oma vasttärganud ambitsioonid homme töökaaslasele jõulukinki tehes, kuna reegel oli, et kink peab ise tehtud olema ja ma olen alati väga reeglitekuulelik neidis olnud.

eile tõi elu minuni näite heast turundusest. tulen ma töölt, kuradi külm oli, mul olid veel prükkari kindad ka käes, näpud pidid otsast ära kukkuma. ja korraga kellegi hele hääl "vabandage neiu, kindlasti soovite osta mõne Unisefi jõulukaardi, mille ostusummast läheb n krooni n inimeste abistamiseks ja n krooni muuks toredaks otstarbeks?" (ta tegelt ütles täpsed abisaajad ka, aga kuna mu aju oli jääs, siis ei mäleta hetkel, kes need olla võisid). igatahes selle "neiuga" oli ta mind juba nagunii ära võlunud, seega kogu ülejäänud jutt oleks võinud ka olemata olla. õngitsesin aga kotist kahekümneviieka ja sain vastu suhteliselt koleda kingipakkidega kaardi. viis eeki jätsin tüübile jotsiks ka.

loo moraal? kõneta oma sihtgruppi õigete sõnade ja rõõmsa hääletooniga ja nutsu tuleb.

aaa. ja siis need rumalad arstid ikkagi avastasid minu viie soti puudumise ja lubasid mulle arve saata. kurat, ma tegin neile juba nii palju positiivset reklaami, et nad peaksid mulle reaalselt peale maksma, mitte arvet esitama.

aaaa. ja siis mu eilne blogisoov läks täide ja ma saingi jälle filmi vaadata. peaks siin vist jõuluvana nimekirja ka avaldama. äkki saab see ka tõeks?

plussid.

+ ma võitsin täna arsti juures käies visiiditasu arvelt peaaegu viis sotti, sest seda lihtsalt ei küsitud. eriti meeldiv algus hommikule.
+ mõnus päike ja karge õhk. sellistel hommikutel kisub nägu kohe vägisi naerule. isegi siis, kui oled natuke märgade juuste ja palja peaga välja tulnud ning peanahk kipub kergelt jäässe minema.
+ emme tuleb täna Eestisse. juhhei. ja eriti juhhei, et ta need kolm nädalat minu juures ei kavatse elada:D ei, tegelt väga tore ja ma väga ootan teda. viimati nägime augusti alguses.
+ ma sain tööjuures VEEL kuuske ehtida, sest Heiki oli ehteid juurde ostnud ja kuna kõik mäletasid, kuidas ma reedel vähemalt 56 korda mainisin, kuidas mulle ikka meeldib kuuske ehtida, siis sain seda täitsa ise teha. ja ei pidanudki kellegagi ehete pärast kaklema, lalalala.
+ ma olen tänase päeva sõbra-teemaga peaaegu mäel. kuigi mind natuke härib, et ma ikkagi veel tahan, et ma näeksin, kuidas msni mehike hüppaks, ma uue conversation-akna lahti teeksin ja seal lisaks "sau, ma saatsin sulle savisaare jõulukaardi"le midagi veel näeksin. ma ei tea isegi, mida. näiteks et "mul on "dexteri" kolm osa alla laetud, tule ja teeme sarjamaratoni". ma olen ikka üks naljakas tüdruk.
+ jaaaaa ma sain uue telefoni. nii et saan nüüd samsa pealt nokia peale tagasi harjuda. eile see väga edukalt ei läinud, unustasin näiteks 3 korda klahviluku peale panna ja tulemuseks sain 5 väljahelistatud kõnet numbrile "****447477744777774444"

mmmõnus.

ma teeks väikse paranduse ja lisaks oma piret "the santa" nimele laiendi "and a perfect housewife". te küsite miks? no ma võin seletada küll, ega ma kade tüdruk ei ole.

emme tuleb üle poole aasta koju käima ja teades, kui koristusvõimetu mu tore ja armas õde on, pakkusin end vabatahtlikult koristamisele appi. muidugi ma ei teadnud enne pakkumise esitamist, et kuidagi läheb jälle nii, et me laupäeva öösel sõbraga kella poole kolmeni filme vaatame (kõigepealt midagi talle - kuidas kaks luuserit kodutuks jäämise hirmus pornofilmi tegema hakkasid. seal näidati mõnda silikoonrinda ka. ja siis midagi mulle - "Transporter3" ja Jason Stathami rinnalihased, mmmm. kuigi ta hakkab natuke vanaks jääma ja ära väsima ja kiilakaks minema, aga mis siis, ikkagi on mmmm), siis hommikul natuke sõprusepiire kompame ja lõpuks ta mulle veel peekoni-juustu pannkoogid ja koduse piparmünditee meega sisse söödab (kurat, see piparmünditee oli peaaegu et orgasmi-väärne kogemus, terve lapsepõlv ühes tassis). kogu see kompott koos muutis mind võimatult laisaks ning kuna päike katuseakendest sisse siras, oleks tahtnud end punasel diivanil tema kaissu kerra tõmmata, "Dexterit" vaadata ja ainult selleks püsti tõusta, et uus tass teed keeta.

aga kuna ma olen lahe õde, nagu juba korduvalt mainitud, võtsin oma seitse asja ja liikusin Tintsu juurde, kes oli mulle hommikul teada andnud, et "ära väga muretse, ma juba koristasin kõik ära, sa ei peagi midagi tegema, tule ja vaata ainult üle". esimese pilguga fikseerisin umbes kolme ja poole meetri paksuse tolmukihi teleka peal. selle peale sain teada, et Tiinale väga tolmu pühkida ei meeldi, sellepärast hõlmas koristamine suurema segaduse likvideerimist ja tolmuimejaga ringirallimist. käärisin aga käised üles ning alustasin tolmust ja lõpetasin köögikappidega. seega pannkoogikalorid said maha koristatud ning et veel väga kindel olla, ei läinud Tintsu ja Urmoga pärast Hessi tortillat sööma, vaid jalutasin hoopis Järve Selverist koju. jube lahe ilm oli. tee oli pisikeste lumekristallidega kaetud ning läikis. õhk oli mõnusalt karge ning puude oksad kergelt härmas.

väike jõuluime.

mul on kõik kingid ostetud. JA pakitud (ja EI, ma ei pakkinud neid kinkekottidesse, vaid mässasin paberi ja kleeplindi ja kahepoolse teibi ja kleebitavate kaunistusvidinatega). JA kaardid kirjutatud. tra, ma olen ikka tegija. sain lõpuks isegi Vicky salajase ja avaliku armastuse ebayst, seega olen lisaks tegijale ka väga lahe sõbranna. ja õele ostsin koti juurde matchivad kindad, vöö ja kõrvarõngad. ta on küll väga tore õde, aga kui asi aksessuaare puudutab, siis on ta nende koha pealt viimane kooner, aga ma ei taha ju, et tema lahe kott ilma lillade kõrvarõngaste, vöö ja kinnasteta elama peaks.

ma arvan, et mu nimi võiks ametlikult piret "the santa" perekonnanimi olla. huvitav, mis nägu perekonnaseisuametis tehtaks, kui ma sellise soovi (ja sobiva jõulumamma kostüümiga) kohale purjetaks?

üks kink on tegelikult puudu ka. ma ei tea veel, kas seda vaja on või mitte. sõpradele ju tavaliselt tehakse kinke. sõbrad-sõbrad-sõbrad. no ei usu ma ikka seda värki, ma ütlen. kui me reede hommikul köögis teed jõime, võikusid sõime ja suitsu tegime, siis tundus, et ega siit head nahka ei tule. ja ma ei saa nende segaste signaalidega üldse hakkama, seega nahk ongi juba halb. pistets.

hakkame positiivsemaks.

scrollisin praegu oma lehel üles-alla ja jäi silma, et ma olen viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju negatiivseid pealkirju tootnud. viimane aeg seda parandada. eriti kui arvestada, et ma olen tegelikult ju juuube positiivne inimene :) peaaegu selline väike vastik aktivist, kellele tahaks vastu pead anda. positiivne.

igatahes täna on isegi ilma võlts-positiivsete pealkirjadeta elu nagu hernes - õhtul on ühe kliendi jõulupidu; teise kliendi kommunikatsiooniplaani põhi on nüüd enam-vähem koos ning varsti tuleb aeg sellega loorbereid lõigata. homme lähme töökaaslastega meie jõulukuuse jaoks piparkooke küpsetama. ma loodan, et see tuleb veel jõulu-teraapilisem, kui eelmise aasta saviplötserdamise üritus. seega palju toredaid asju, mida oodata. positiivne.

ma olen viimastel õhtutel voodis oma peas blogi kirjutanud. hästi kummaline. sellised sitaks head mõtted tulevad teki all, aga kui hommikul neid meenutada püüan, mäletan ainult seda, et väga geniaalne sissekanne oli. positiivne.

kunagi kirjutasin, et nõme on kahetseda asju, mis tehtud. et kui mul on valida, kas "teha ja kahetseda" või "mitte teha ja kahetseda", siis ma 99% juhtudel valin variandi "teha ja kahetseda". ma ei saa aru, kas ma valetasin, kui nii kirjutasin, või olen tõesti suutnud selle 1% üles leida, mille tegemist ma tegelikult (?) ikkagi kahetsen. olukord vajab tugevat järelanalüüsi, võibolla ka väikest SWOTi ning oleks definitely enne otsustamist tugevat riskianalüüsi vajanud. olen saanud väga tagantjärele targaks ja elu on jälle õpetanud. krt, see tagantjärele tarkus on üks haige asi. vastik "ma ju ütlesin, nänänänänänänääää". aga sellest hoolimata siiski positiivne - ma ju tunnistan oma vigu. jube hüper-positiivne lausa.

majas, kus meie kontor pesitseb, käib praegu remont ja kaasnähud on intrigeerivad. praegu lajatasin endale hunniku vedelseepi pihku, et käsi pesta ja arvake, kas kraanist tuli vett või mitte. aga ma arvan, et vedelseepi salvrätikuga naha sisse hõõrudes saab ju ka käed täitsa puhtaks. ja milline tugev meeldiv seebihais mind nüüd saadab. hommikul oli lõhna pealelaskmine täielik raiskamine. homme olen targem ja ei lähe kodus hommikul dusshi alla ka. et mis siin ikka raisata, kui kõik "meeldivad" kehalõhnad vedelseebiga ära varjata saab. siis võib kohe mitu positiivset aspekti välja tuua:

1. dusshigeeli ei kulu
2. shampooni ei kulu
3. nuustik ei kulu
4. veearve pealt hoian kindlasti oma 5 eeki kokku
5. vee soojendamise pealt teine 5 eeki. poolteist hommikut ja saan "tasuta" Kroonika osta.
6. kehale moodustub aja jooksul tume kiht ja ma ei pea enam solaariumisse ka minema. see on vähemalt kaheksa kümpi per kord kokkuhoidu

nii võib veel rikkaks saada. positiivne.

elu õpetab.

mental note: kui tahta, siis viitsid ja saad alati. ka õhtul pärast kõige pikemat ja rõvedamat tööpäeva. ka öösel, kui bussid enam ei sõida ja tuleb takso võtta. ka siis, kui väljas on sigakülm ja sajab vihma-rahe-lumepealset ollust. ka siis, kui sa tead, et see järgmisesse tööpäeva suure uimaaugu jätab. ka siis, kui mingit praktilist põhjust, peale teise inimese seltskonna nautimise, viitsida ei olegi.

mental note2: mõtle sellele. ja siis mõtle sellele, miks sa nii harva ettepanekuid teed:)

mental note3: mõtle ülemisele kahele notele ja TEE SELLEST ÜKSKORD FAKING ÕIGED JÄRELDUSED, NAHH!

fakk ja kaos.

nonii, lõpuks ta käes ongi. üle pika aja üks tõeliselt "tore" tööpäev. kliendid, kellel aimugi pole, mida kuradit nad tahavad; kliendid, kes võistlevad kategoorias "küsi agentuurist maailma kõige haigemaid küsimusi". mulle väga meeldib mu töö. ja mulle väga meeldivad inimesed. ja mulle 99.9% ajast väga meeldivad kõik kliendid, aga no andke abi ja kannatust, mõnel päeval on suudab idiootsuse protsent ka minu suhteliselt kõrge valuläve ületada.

ma võtsin endale nüüd pool tundi, kus ma joon meega teed, räägin selliste inimestega, kellega ma ise tahan rääkida ja hingan kolm korda sügavalt sisse-välja.

take away all the lonely moments.

pea käib ringi
jalad on nõrgad
midagi teha ei oska
tammun marsuudil diivan-köök-läpakas-raamaturiiul-diiavan-läpakas-köök
kontrollin umbes kord iga 10 mintsa tagant, et ega mõnda vastamata kõnet pole
kontrollin umbes iga tunni tagant, ega mailboksis mõnda maili pole
vaatan aknast välja
vaatan telekava, et kas sealt juba midagi ei tule
vaatan korduvalt üle oma msni nimekirja ja jõuan järeldusele, et inimesi, kellega ma rääkida viitsiksin, on seal umbes 4 ja nad on ka kõik offline
käin pool tundi dusshi all, et aeg kiiremini läheks
söögiisu pole, aga pressin endale ikkagi tee ja kodujuustu koos pestoleivaga sisse
panen küünlad põlema
klõpsin kõik kanalid kolm korda läbi
võtan raamatu kätte ja panen ta jälle käest ära, sest olles lugenud 5 lehekülge, ei mäleta isegi seda, mis raamatut ma loen
panen pesumasina käima
surfan netis, kus mitte midagi ei ole. nagu ausalt, ühelgi lehel ei ole üle paari minuti midagi teha
koristan natuke
irvitan omaette "Tõehetke" mängija marslase välimuse üle
näpin telefoni
kustutan küünlad ära
keedan veel kolm tassi teed
risto raisk ei kirjuta vastu ka, miks ta mulle "ei, ma ikka ei joo" maili saatis. tahan, tahan, tahan teada
proovin peegli ees erinevaid soenguid ja jõuan arusaamisele, et sellel pole suurt mõtet, kuna mu juuksed on ikka liiga lühikesed
mõtlen, et oleks pidanud juba kaks kuud tagasi juuksurisse minema
gerli padaril on ilus kleit
tahan, et maarja võidaks
mõtlen, kas võiks juba magama minna, aga und ei ole ja kell on alles 21:07. lisaks tuleb aarne niit tantsuplatsile, seda ei saa vaatamata jätta. mine pekki, mis kuradi asi tal ikka seljas on. ja mustad juuksed. ok, i'm officialy blind. tundub, et aarne on vahepeal trenni teinud, kuidagi kabedam näeb välja. kui mustadest juustest ja ripsmepikendustest mööda vaadata. ööäää, ei saa neist mööda vaadata. oleks pidanud ikka magama minema
tra, ropendada tahaks. aga üksi on seda imelik teha. ma ei saa aru, kus vicky kooserdab? helistas teine enne ja küsis hirmunud häälega, kas meil külalisi ka on. no kui neid oleks, siis ma vist ei jookseks mööda korterit ringi nagu munas kana. ja ropendada ka ei tahaks. kui, siis ainult natuke teistsuguses olukorras. hea küll, las see olla
piret järvis on ikka üks kena tüdruk, aga palun, palun, palun ära kunagi enam sellist soengut endale pähe kuhja
huvitav, kas kiigajaan ka tantsib täna, ta on päris kompu
apelsini koor ei tule absoluutselt lahti, kogu köök on apelsinimahla täis ja ma varsti pigistan teda nii, et ka laed oranziks saavad
Syntax "Pride" on ikka sitaks hea lugu, külmavärinad jooksevad mööda selgroogu üles-alla-paremale-vasakule.
Agent M "Shokolaad" mmmmmmmmmmmmõnus
oh, ma sain nüüd natukeseks ajaks tegevust: otsisin youtubest hunniku lugusid, mis mul aegade algusest saadik playlistis on ja toppisin nad kõik orkutisse üles. jälle samm surmale lähemale
oeh, ma väsisin nüüd ära. aga magama vist ei saa ikka minna, sest ma kardan tänaseid unenägusid. seega pean end nii ära väsitama, et und näha ei jõuaks
ajjee, kiigajaan. lõpuks midagi vaadata ka. iuuu, mis soeng. marko, mulle meeldib selline natuke sasitud pea. et nagu oleks just voodis hullanud. jäta meelde. aga tore pikk poiss. tema kõrval saaks isegi kontsi kanda
lauril on jälle uus soeng. mäletan veel neid aegu, kui väga noore lauriga nõmmel jalutamas sai käidud ja kui huvitavad eneseotsingud noormehel käsil on. tore näha kohe, et inimesel nüüd hästi läheb
vedru on vist maha käinud, nüüd on mul rahu (või väsimus) kontides ja saab varsti rahulikult kotile kobida

kena õhtu jätku.

tehtud!

tehtud ta saigi. nüüd on naljakas. ja nüüd on piparkooke ja "The L-wordi" ja punast veini ja cameli suitsu ja imelikke mõtteid ja kummalisi mälestusi.

ma ikka suudan end jätkuvalt mingite lambiotsustega üllatada. ja teda kindlasti ka. see oli muidugi huvitav, kuidas me mitte kui ainumastki sõna sellest ei rääkinud, miks ma just nüüd, üle kolme kuu, temaga ühendust otsustasin võtta. ongi hea, et ei rääkinud. hea, et ei rääkinud ka Christinast ja Vapianost ja "mis meist nüüd saab"ist ja "kuidas edasi"st. leppisime lihtsalt kokku, et vaatame kaks viimast L-wordi ka koos ära ja teeme veel piparkooke :)

pampamm. naljakas on olla.

vihkan-vihkan-vihkan.

kuradi jõulud, ma ütlen. inimene ei saa enam laupäeva süüagi osta, ilma et peaks hullunud silmadega jõulumaniakkidega rinda pistma.

viru keskuses - hullumaja. rahva raamatus hullumaja ja kui ma olin end läbi selle hullumaja murdnud, et emale vanema Raua venna uus raamat osta, siis võite kolm korda arvata, mida ma lettidelt ei leidnud.

vererõhk hakkas vaikselt tõusma.

siis leidsin endale kõige lahedama pluusi ja see raisk oli nii lühike, et ma peaksin arvatavasti 130 cm pikk olema, et mu naba välja ei paistaks. hallooooo, 178 cm inimesed tahavad ka lahedaid pluuse osta.

vererõhk tõusis veel ning arvatavasti lähen ja ostan puhtast kiusust selle pluusi ikkagi ära ja hakkan siis teksaseid rinna alla tirima, et kõhtu näha ei oleks.

vähemalt nüüd on mul pelmeenid ja telekast tuleb kalevi ja rocki mäng. nii et maailmas on veel toredaid asju ka.

tahaks nutta. pehmetel patjadel.

jeesus, ma ütlen. natuke raskekujuline on olla. eilne algselt väga geniaalne tundunud plaan tagasivaadates nii geniaalne ei paistagi. ma ei saa aru, miks tundub ühel hetkel pubis istudes ja long islandi kõrvale meega hapukurki süües hea mõttena Hollikasse minna? eriti, kui järgmine päev TÖÖPÄEV on. hallooo, mõistus, mis sul enda vabanduseks öelda on?

hollikas pole ka muffigi muutunud: kui eelmine kord ahistasid mind soome homomehed, siis sedakorda sattusime läti selgroo-doktorite otsa. nad ei tahtnud kuidagi aru saada, et me meelega koguaeg kuhugi ära kaome ja arvasid ka peale 5ndat korda, et me lihtsalt eksisime ära. halva mängu juures tuleb ikka osata head nägu teha, eksoleonju.

jumal mulle ikkagi nii palju mõistust kinkis, et kell 3 panin pillid kotti ja tulin tulema (hea küll, hea küll, tegelt Kats vaatas mulle otsa ja ütles, et nüüd lähme minema, ja ma vaidlesin talle umbes 10 minutit vastu). täna hommikul ei suutnud ka Dr Phili saade mind motiveerida kell 8.15 üles tõusma, seega tõusin kell 9, kallasin endale kõigepealt dusshi all pool pudelit dusshigeeli peale ja siis köögis kaks tassi teed sisse ning tundus, et saan selle tööpäevaga hakkama küll. nüüd olen ka tööl kolmanda teetassini jõudnud ja ei saa öelda, et ma kõige kirkam kriit karbis oleksin. aga vähemalt mu sisemine ilu saab särada, sest meiki tegema mu käsi küll ei tõusnud. nii et olen täiesti au naturell ja silmakottidesse võiksin nädalavahetuse toiduvarud pakkida, kui ma neid peale tööd ostma minna suudaksin. praegu tundub nälgimine inimestega täidetud poes trügimisele ning kassasabas seismisele täiesti vastuvõetav alternatiiv olevat.

anarhia.

korter on üle võetud ja üürilepingu omanik peab põrandal istuma. ma kuulutan välja eriolukorra ja kavatsen ülestõusu korraldada (oi pekki, kuidas mulle tuulepealse maa lugu meeldib. või no siis metsatöllu lugu. ma loodan, et naabrid andestavad mulle, kui ma igal neljapäeval pool kümme ja pool 11 õhtul telekal hääle paariks minutiks põhja keeran).

aga ülestõusust edasi. tundub, et Katsil on täna ikkagi plaan natuke tipsutada. suures firmas karmid ajad ja kes olen mina, et tema sõbralikule kutsele ära öelda :) seega paar klaasi julgust sisse ja tulen panen korteris karmi korra maksma. värisege, vääritud!

muidugi ühel kujundajal jätkus mulle täna häbematust öelda, et ma olen liiga hea inimene, et õpetajaks saada (ma rääkisin lõunalauas, et tahtsin kunagi õpetajaks saada, et ilgelt lahedaid tunde teha, kus kõik lapsed tahaksid käia). no seda oleks pidanud mu isa kuulma, kes kunagi teatas, et tema tahab seda vaest meest näha, kes mu ära võtab, sest mu iseloom ei pidavat väga kriitikat kannatama. see oli muidugi puberteedi kõrghetkel ja siis, kui ta mul mata tunniks teoreeme käskis pähe õppida ja ma selles osas lahkarvamusele jäin ning seda suhteliselt intensiivselt väljendasin. oh neid kümne aasta taguseid ilusaid aegu. nüüd ta eitab, et kunagi midagi sellist öelnud on.

täna meediaseminaril rääkis üks tark onu, et keskmisest kõrgema IQga inimest häirib mingi kindla tööülesande juures segamine (mail, telefonihelin, kolleegi küsimus vms) niimoodi, et ta oma segamiseelse töövõime tunniks ajaks kaotab. seega 8 segamist päevas ja võibki varem koju kotile kobida. iseenesest päris kole teooria. ma hakkasin mõtlema, et kuidas asi minu puhul toimib. meil on avatud kontor, 9 inimest, palju kujundajate arvutite juures kommenteerimist, mida teised paratamatult kuulevad, palju helistamist, palju brainstorminguid, palju üle kontori arutelusid. seega selle teooria kohaselt ei peaks ma üldse midagi tehtud saama. enda meelest olen päris usin, seega on kaks võimalust:

1. kas onu eksis
2. või ma suudaksin ilma segamata vähemalt 8 korda rohkem tööd teha

variant kahte ei tohi keegi teada, muidu suunaksid omanikud mu kindlasti kuhugi kinnisesse ruumi ja peaksin iga kuu lõpus 8 korda produktiivsemad töötulemused ette näitama.

tee tööd, siis tulevad geniaalsed välgatused.

kuna tööpäev on naa pikaks veninud, siis pikin turunduskommunikatsiooni plaani koostamise vahele ühe mõtte, mis geniaalse välgatusena läbi mu hallide ajurakkude liugles:

olles kellegi elus teine naine/mees, oled nagu pere teine auto: ilma konditsioneerita, kassett-makiga, velgede asemel on heal juhul ilukilbid ja nahksisust võib ainult unistada.

kisub kohe vägisi suhteteemaliseks ära.

eile olin täiesti korterikaaslasetu ja sellepärast otsustasin Raido kaarte mängima kutsuda, sest kuigi mulle ilgelt meeldib üksi olla, ei tundunud see eile õhtul väga hea mõte olevat.

kuidagi läks jutt suheteradadele rändama ja ma sain korraga täie selgusega aru, et pekki, mis kuradi kangelast ma kolm viimast kuud mänginud olen? tegelikult ma ju ei pea muretsema, et mis siis saab, kui ma järele annan. et mis siis saab, kui ma enda nõrkust välja näitan. et mis siis saab, kui ma igal öösel uuesti ja uuesti oma südamehäält ära ei tapa. et mis siis saab, kui ma enam ei ürita iga hinna eest külm ja kauge olla (jeesus, see kõlab nagu täielik emo-jutt ja ma isegi päris täpselt ei tea, mis loom see emo on, aga tabagu mind välk, kui ma valetan -- nii ma täpselt mõtlesin).

kui ma usuks, et pärast suhet, isegi pärast sellist suhet, mis oli algusest peale dead end, on sõprus võimalik, oleksin oma otsuse üle õnnelik. nüüd see lihtsalt piinab ja kummitab mind ning ma ei tea, mida paganat ma tegema peaks. ja ma ei olegi midagi teinud. ja see piinab mind ka.

EDIT: kuna mul enda seisukoht hetkel puudub, siis kasutan teiste omi :) Loodan, et autoril pole midagi selle vastu, eriti kuna ta seda nagunii mulle ütles.

"sõltub sellest, kuidas suhe lõppes. kui mõlemad said aru, et suuri tundeid ja kuuma seksi pole, aga niisama on lahe koos olla, siis võib. kui aga ühel jääb midagi kripeldama, siis ei saa päris kindlasti asja."

suuri tundeid ei olnud. seksi osas jään hetkel ebaminulikult diskreetseks. aga koos oli küll lahe olla. nii lahe, et mul pole vist kunagi millestki rohkem kahju olnud, kui seda asja, mis meil oli, lõpetades. nii, mis järelduse ma siit nüüd teha saan? kisub ikka kahtlaselt sinnapoole, et ma peaksin midagi ette võtma. aga ma ju ei taha midagi ette võtta. või tahan? aga ma ju ei saa. või saan?

kord Westman all ja Piibeleht peal. kord Piibeleht all ja Westman peal.

päeva negatiivne osa:

• kõigepealt ei saanud ma hommikul dr Phili vaadata.
  
• siis ei olnud mu arvuti teenindusest tagasi, seega veetsin päeva paludes kujundajaid mu maile tsekata.
  
• siis sadas vihma ja mu jalad said täiesti läbimärjaks.
  
• siis hakkas kõht niimoodi valutama, et kartsin juba magamata ööd + meeldivaid oksendamishetki. praeguseks hetkeks sai olukord vist stabiliseeritud, aga see käib muidugi juba positiivse osa alla.
  
• mu käed valutasid eilsest ujumisest (ausõna, ma ei saa aru, kuidas üks sport nii kuradi raske saab olla. see käib muidugi ka poolenisti positiivse osa alla, kuna kui käed valutavad, siis järelikult oli asjast kasu).

päeva positiivne osa:

• avokaado-leib hommikusöögiks.
  
• ma sain lõpuks läpaka teenindusest tagasi, seega homne tööpäev võib isegi asjalik tulla.
• kaarli kirikus toimunud soome-jazzipundi kontsert ületas kõik mu ootused umbes 67 korda.
  
• ma sain aru, et eilne lollusehoog oli lollusehoog.
  
• kõht ei valuta enam, olgu õnnistatud inimene, kes söetabletid välja mõtles.
  
• tore, et detsember lõpuks käes on. november on koos veebruariga kaks kõige vastikumat kuud aastas.

ma ei ole küll raamatupidaja, aga saldo tundub siiski positiivne olevat. lõpp hea, kõik hea ja loodame, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud. eriti kõhu osas.