tahaks nutta. pehmetel patjadel.

jeesus, ma ütlen. natuke raskekujuline on olla. eilne algselt väga geniaalne tundunud plaan tagasivaadates nii geniaalne ei paistagi. ma ei saa aru, miks tundub ühel hetkel pubis istudes ja long islandi kõrvale meega hapukurki süües hea mõttena Hollikasse minna? eriti, kui järgmine päev TÖÖPÄEV on. hallooo, mõistus, mis sul enda vabanduseks öelda on?

hollikas pole ka muffigi muutunud: kui eelmine kord ahistasid mind soome homomehed, siis sedakorda sattusime läti selgroo-doktorite otsa. nad ei tahtnud kuidagi aru saada, et me meelega koguaeg kuhugi ära kaome ja arvasid ka peale 5ndat korda, et me lihtsalt eksisime ära. halva mängu juures tuleb ikka osata head nägu teha, eksoleonju.

jumal mulle ikkagi nii palju mõistust kinkis, et kell 3 panin pillid kotti ja tulin tulema (hea küll, hea küll, tegelt Kats vaatas mulle otsa ja ütles, et nüüd lähme minema, ja ma vaidlesin talle umbes 10 minutit vastu). täna hommikul ei suutnud ka Dr Phili saade mind motiveerida kell 8.15 üles tõusma, seega tõusin kell 9, kallasin endale kõigepealt dusshi all pool pudelit dusshigeeli peale ja siis köögis kaks tassi teed sisse ning tundus, et saan selle tööpäevaga hakkama küll. nüüd olen ka tööl kolmanda teetassini jõudnud ja ei saa öelda, et ma kõige kirkam kriit karbis oleksin. aga vähemalt mu sisemine ilu saab särada, sest meiki tegema mu käsi küll ei tõusnud. nii et olen täiesti au naturell ja silmakottidesse võiksin nädalavahetuse toiduvarud pakkida, kui ma neid peale tööd ostma minna suudaksin. praegu tundub nälgimine inimestega täidetud poes trügimisele ning kassasabas seismisele täiesti vastuvõetav alternatiiv olevat.