spooky shit.

tegelt ei ole, aga mulle meeldib see väljend.

igatahes. ma tunnen täna end väga loominguliselt meelestatuna, kuna lõikasin-kleepisin-rebisin pool päeva klientidele jõulukaarte teha ja nüüd kaalun tõsiselt kunstnikukarjääri alustamist. palju värvilist kunsti. millist täpselt, see selgub tegemise käigus. eks ma siis rakendan oma vasttärganud ambitsioonid homme töökaaslasele jõulukinki tehes, kuna reegel oli, et kink peab ise tehtud olema ja ma olen alati väga reeglitekuulelik neidis olnud.

eile tõi elu minuni näite heast turundusest. tulen ma töölt, kuradi külm oli, mul olid veel prükkari kindad ka käes, näpud pidid otsast ära kukkuma. ja korraga kellegi hele hääl "vabandage neiu, kindlasti soovite osta mõne Unisefi jõulukaardi, mille ostusummast läheb n krooni n inimeste abistamiseks ja n krooni muuks toredaks otstarbeks?" (ta tegelt ütles täpsed abisaajad ka, aga kuna mu aju oli jääs, siis ei mäleta hetkel, kes need olla võisid). igatahes selle "neiuga" oli ta mind juba nagunii ära võlunud, seega kogu ülejäänud jutt oleks võinud ka olemata olla. õngitsesin aga kotist kahekümneviieka ja sain vastu suhteliselt koleda kingipakkidega kaardi. viis eeki jätsin tüübile jotsiks ka.

loo moraal? kõneta oma sihtgruppi õigete sõnade ja rõõmsa hääletooniga ja nutsu tuleb.

aaa. ja siis need rumalad arstid ikkagi avastasid minu viie soti puudumise ja lubasid mulle arve saata. kurat, ma tegin neile juba nii palju positiivset reklaami, et nad peaksid mulle reaalselt peale maksma, mitte arvet esitama.

aaaa. ja siis mu eilne blogisoov läks täide ja ma saingi jälle filmi vaadata. peaks siin vist jõuluvana nimekirja ka avaldama. äkki saab see ka tõeks?