üksindusse surev juustuvõiku.

ma arvan, et hommikune juustuleib ja natuke kodujuustu on praeguseks mu kõhus üksindusse surnud, sest no kurat, ei ole aega olnud lõunale minna ja nüüd oleks juba natuke imelik ka lõunat süüa. peaks pigem vaikselt õhtueine peale mõtlema hakkama.

eile oli sama teema ja selle asemel, et midagi korralikult süüa, läksin ma hoopis selle teed, et investeerisin lõuna pealt kokkuhoitud kalorid long islandisse. väga mõnus oli. vähemalt õhtul. hommikul enam nii tore polnud, kuigi tegelikult jõin ju ainult kaks koksi ja siis pärast mingi popi siidri ka. et see päris tühja kõhu peale ei läheks, sõime natsa juustu murakamoosiga ka, nii et õhtusöök ju päris vahele ei jäänud. aga nüüd hakkab nälg silmanägemist ära võtma. ja ma muutun kurjaks. see on juba lapsepõlvest saadik nii, et näljasena muutun kurjaks nagu naabri-muri. täna tuleb homseks jõulupralleks veel salat ka valmis hakkida ja kui ma sellele salatile ainult mõtlen, siis koguneb kerge vedelik suhu. mmmmm, suitsukana-riisi-ananassi salat maisi, kurgi, paprika, muna ja õunaga. mmmmmmmmmm. tahan. kohe. praegu. kaks. suurt. taldrikutäit. ma olen nende taldrikutäite nimel täiesti valmis komponente ilma erilise virisemiseta isegi hakkima.

tegelt sööks ma praegu vist isegi... mõtleme nüüd, mis on asi, mida ma muidu mingil tingimusel ei sööks... maksakastet? ei, see on ikkagi liiga vastik. aga näiteks mõnda putru isegi sööks. peenetanguputru näiteks. mul läks isegi peenetangupudrule mõeldes suu vesiseks, nii et olukord on ikka piisavalt hull.