that's the way the cookie crumbles.

päike paistab. telekast tuleb suusatamine (jehuu, lõpuks ometi. ja kedagi pole kodus ka, kes saaks vinguda, et ma seda vaatan). ma söön külma hapukapsast ja külmi ahjukartuleid ja esimest korda on tunne, et armas 2008 hakkabki läbi saama. see teadmine saabus kummalisel kombel täna hommikul, kui silmad lahti tegin ja päike katuseaknast sisse piilus. esimene uimase pea mõte oli, et on suvi. et on mingi suvaline aeg enne septembrit, sest kõik oligi nii, nagu enne septembrit. panin silmad korraks uuesti kinni ja kui nad uuesti lahti tegin, tuli meelde, et tegelikult on ikkagi detsember, kollased neetud volditud tähekesed vahivad mind igalt poolt ning külmkapi peal on initsiaalid CT. aga fuck that.

igatahes. tegelikult tahtsin ma natuke kiidelda, kui tubli ma olen olnud. nimelt käisime reedel Vickyga Kalevis jooksmas. juhhei ja pudel rummi. pool tundi jooksime ikka ära, aga pärast viimast kiirendusringi oli tunne, et süda ronib kohe kurgust välja ning et kopsud on tõsises hapnikuvaeguses. tuleb vist ikka ära lubada, et alates 01.01.2009 ma vähemalt pool aastat suitsu ei tee. kas keegi on nõus selle peale kihla vedama, et mul natuke rohkem motivatsiooni oleks?

loomulikult unustasin ma rätiku ja plätud koju ning seega tunnen praegu, kuidas jalaseen end mu varvaste vahel sisse seab.

kapsas ja kartul said otsa, peaks vist nüüd uuesti jooksmise peale mõtlema, sest viimastel õhtutel on pudel veini ja/või kolm klaasikest bacardi razzi kuidagi õhtusöögi loomulikuks osaks muutunud. aga täna ju ei viitsi. täna olen laiskvorst, vaatan, kuidas muru kasvab ja kuidas toredad onud ja tädid telekas suusatavad.