vead.

mõttetera, mis väärib täiesti omaette postitust: mõnikord TULEB teha vigu, et aru saada, et nad vead on.

kaarel, kuna me nendest teemadest nagunii ei räägi, siis ma räägin nendest teemadest sinuga oma blogis. tore blogi. eile ütlesin, et suudan sulle ise ka öelda, kui ma ei taha, et sa segaksid. ma tahtsin lihtsalt üle korrata, et ma ei ole seda öelnud, seega ma tahan, et sa segaksid. kas sa ise ka segada tahad, jäägu sinu otsustada.

kõhuliblikad.

jõudsin ebainimlikult vara kontorisse (samas ei olnud enam päris pime, nii et kevad tuleb, jehuu), panin vee keema, võtsin endale hea suure kruusi, vesi kees ära, haarasin kapist teesõela, asetasin selle tassi, valasin vee peale ning läksin maile vaatama. kuskil 4 minuti pärast suundusin teetassi juurde, tee virgutavat mõju juba ette nautides. ja mida ei olnud, oli tee minu suures kruusis, kuna ega ma ju ometigi teesõela teepuru ikka ei pannud.

pea on laiali. nagu kevad oleks. ja ma isegi ei saa aru, kuidas mul saab kellestki pea laiali minna, kelle puhul mulle nii paljud asjad juba ette ei meeldi? kus on kaine mõistus, ratsionaalsus ja SWOT-analüüsi tulemuste leht, koos kõikide punktide põhjaliku lahtikirjutusega? ei, selleasemel valan õli tulle, ise samal ajal lootes, et tuli liiga suureks ei paisu. loll naisemõistus. on ikka vaja endale midagi tõestada. isegi siis, kui see pärast kellelgi haiget teeb. ja isegi mitte vist, vaid kindlasti haiget teeb. aga samas ei taha isekalt loobuda ilusatest sõnadest ja kohmetutest komplimentidest. eriti, kuna mul neid niiiiiiiii kaua aega olnud ei ole, et mäletan viimast (enne praeguseid komplimente) komplimenti suhteliselt selgelt (minu mälu puhul, eksolenju, on see iseenesest märkimisväärne saavutus). nüüd tagantjärele tark olles on sellel veel seda suurem väärtus, et ega sellest allikast neid vist väga rohkem välja kangutada ei anna. aga tahaks ju. mu kõrvad on viimased pool aastat täiesti kasutuna pea küljes rippunud ja nüüd vähemalt leian neile mingitki praktilist rakendust.

tsiteerides klassikuid: mõned vead tuleb vist omal nahal läbi proovida, et kindlalt veenduda, et nad ikka tõesti vead on.

tsiteerides teisi klassikuid: lalalalallalalalalalaaaaa.

teadaanded.

äkki mõni spordipoe omanikonu loeb ka mu blogi, seega talle siit teadaanne - palun, palun, palun ostke spordirinnakaid sisse uuesti, sest kõikides poodides on täielik ikaldus, kui sa just 90 DDD või 70 miinusA pole. sportlandis müüja isegi tunnistas, et "on jah otsas ja juba kaua aega, aga uut kaupa pole nagu ka peale tulemas". pekki, mulle ei meeldi, kui surutis minu elu ka mõjutama hakkab. kui ma varsti rinnad kaela taha kokku saan siduda, siis on see teie süü ja rinnavähendusopp tuleb teie kulul. eriti nüüd, kui ma ilgelt trenni hakkan tegema, sest raido esitas mulle väljakutse: sügisjooksul teeb ta mulle vähemalt 2 mintsaga ära. nooo seda me veel vaatame. tundub, et spordiennustuse mängimine on talle ajudele hakanud ning ta ei suuda enam riske adekvaatselt hinnata :) aga tasuta alkoholi vastu ei ole mul kunagi midagi olnud. eriti, kui ta seda mulle auavalduste saatel serveerima peab.

eestis elab ikka palju toredaid inimesi. seda säästuprillipoes kiimelnud valeerit tahaks küll oma silmaga näha. loodame, et võsa pets teeb temaga kunagi ühe pika ja värvika loo.

armani "gio" lõhn tuleks ära keelata. ma arvan, et nad on sinna mingit nõiarohtu sisse seganud, sest see lõhn ajab ju pea konkreetselt sassi. huvitav, kui kõik mehed seda 24/7 kasutaksid, kas ma siis üldse funktsioneerida ka suudaksin? ma vist pigem ei taha seda teada.

shokolaadikooki tahaks. ma olen täna terve päeva nii tervislikult toitunud, et hakkab vaikselt oksele ajama. seega koorejäätis või napolionikook või toorjuustutort... rohkem ei saa seda rida jätkata, muidu saab klaviatuur märjaks. ma ei saa aru, mis mul enne mõttes oli, et poest isegi mitte ainumastki kui viineripirukat ei ostnud?

ma ei mäleta.

tihtipeale paljusid erinevaid asju. ma ei mäletanud, et eile Kaarlit hammustasin või et Lepp talle calvadosi kinkis või et Janne mulle juba rääkinud oli, et K haiglas käis. põhimõtteliselt ei ole need üldse suured või tähtsad asjad, aga ikkagi paneb pea natuke muret täis...

... ei teagi kohe, mida ma sellest loost arvama peaksin. kas väiksed hallid ajurakud hakkavad mustaks tõmbama või veresooned lubjastuma, aga tee või tina, mida aeg edasi, seda rohkem on tunne, et oleks vaja kõvaketas välja vahetada. äkki saaks siis mälumahtu ka juurde.

ma muidugi kaldun arvama, et kui ma kõike mäletaksin, elaksin mõned head aastad juba paldiski maanteel või jämejalas. sült oleks vaibal ja vaip oleks libe. ai tilulitu, meid oli mitu, isa tegi papist viiuli.

nüüd võiks keegi mulle öelda, kas ma siis tahan indiasse minna või mitte. tark oleks netist natsa infot otsida ja siis läbimõeldud ning kaalutletud otsus teha, aga ma vist ei viitsi. täna. homme viitsin.

issand kui toredad väikesed nummid lõigud, kõik koosnevad ilusti kolmest reast. aga näe, see ei koosne kolmest, vaid kahest. live on the edge, nagu öeldakse.

seks.

ma arvan, et kui mitte kõik, siis suur osa maailma probleeme on põhjustatud seksipuudulikkusest.

kana.

maakleri-mutiga seotud jamad viisid mind nüüd nii kaugele, et panin mõne kinnisvaraportaali otsingusse "1-toaline, renoveeritud, uus, valmis" ja vaatasin, mis turul üldse saada on.

hinnad on ikka sitaks kukkunud. põhimõtteliselt saaks 3000 + kommunaalid juba päris mõistliku korteri. enne polnud alla 5000 + kommud üldse väga midagi joonistada, kui lisatingimusena liikumisvabadus (st et ma ei peaks bussi-trolli-trammiga kuskilt metsast kesklinna tööle kärutama) arvesse võtta.

huvitav, mis siis saaks, kui üritada jamade (st oma raha väljaajamise + nüüd ka köögikraani tilkumise kiire likvideerimise) kompensatsiooniks juunini kehtiva lepingu tingimusi endale natsa soodsamaks kaubelda, vihjates muutunud olukorrale kinnisvaraturul?

tegelikult on viimasel ajal üha tihedamini üks vana mõte kiusama tulnud. et peaksin ikkagi äkki väljamaal ära käima. see tähendaks muidugi jubedalt sebimist ja muutusi ja lõpetamisi, aga... ma ei teagi. lasen mõttel veel natuke seedida, kuigi tunnen siiski juba kasvavat isu natsa maad kuulama hakata.

mu vasak pöial tõmbleb teist päeva järjest. laupäeval tõmbes ka, siis kahtlustasin gangreeni. täna panin uueks diagnoosiks alzheimer (no et käsi väriseb ja asjad lähevad meelest ära, eksole). aga nüüd tuli Kaarlil veeeeeel parem mõte - lisada diagnoosile ka tourette, siis saan lisaks käeväristamisele ja unustamisele ka ilma süümepiinade ning hukkamõistuta ropendada. ilus elu.

ametlik hoiatus.

kuradi raisk. teate, lgp seltsimehed reklaamimüüjad, käige kõik kuupeale kurke müüma. kui ma olen terve päeva ühte kõnet oodanud ja siis tundub, et lõpuks ongi kõne mu telefonis. võtan võidurõõmsa naeratusega telefoni, vajutan "vasta" nupule ja jään huvitavat vestlust ootama. ei, selle asemel pakutakse mulle mingit perssekukkunud asja. ma isegi ei mäleta, mida nad pakkusid, sest ma olin nii kuri, et täitsa paukus. ma saan aru, et leiva peale on vaja vorst kuidagi teenida, aga kui mul on megagigapikk tööpäev olnud ning ma õhtu saabudes vaid ühte asja tahan, siis arvata võib, et see EI OLE isesalendavad plaastrid, imepadi või äripäeva tellimus.

"ma ei tea".

otsisin praegu mingit dokumendipõhja ja leidsin juba peaaegu unustatud "ma ei tea". kuradi haige inimese aju, mis suudab kurbust ja viha ja pettumust unustada. või vähemalt neid teadlikult enam mitte mäletada. ma liigun tegelikult ju täpselt samasse suunda, sellepärast peaksin praegu "ma ei tea" lõpuni lugema ja meelde tuletama, kuidas kõik lõppes. aga ma panin ta hoopis kinni. ja sõidan nüüd uuesti edasi. või äkki pigem hoopis tagasi?

miks drink tore on?

• netti jälle ei olnud hommikul. ma veetsin pool tundi oma elust kellegi kindlasti väga toreda meesterahvaga telefoneerides, kes kasutas sõnu nagu switch, port, ip-aadress, konfigureerima jne. Elion tänatud, et ma ise kunagi seal töötanud olen, sest muidu arvanuks, et kõnekeskus on Hiinasse suunatud. Jesus fuck, kasutage normaalseid, inimmõistusele vastuvõetavaid termineid, kui tahate, et teie kliendid aru ka saaksid, millest räägite
• vahemärkus: kell on 2:45 ja näed, ongi jälle nett olemas (loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud ning kui tehnik uuesti minema läheb, kõik jälle pekki ei lähe). kõigest kuskil 30 tundi ja probleem lahendatud. töö kiire ja korralik
  
• kummikud läksid katki, ma pean vist kingadega läbi vanalinna koju minema. aga seal on muidugi hunnikuteviisi purjus soomlasi ja muud kraami, seega vast keegi ei pane pahaks, kui neiu lillade kingade ja suusajopega neist mööda patseerib
  
• lõunale ei saa minna, sest ma ei tea, mida ma süüa tahan
• vicky blokib jooksmisplaani. mitte et ma üksi ei saaks minna, aga kui oli jutt, et "käime 4 korda nädalas jooksmas", siis huvitav, kas selle 4 korda võib oma suva kohaselt 2ga jagada?
  
• päike paistab. see tuletab mulle meelde, et ma ei ole ikkagi oma puhkuse asjus mitte muffigi otsustanud. ja et... hmm, ei, sellest ei mõtle
• mul on head spordirinnahoidjat vaja, aga mida ei ole, seda ei ole. pistku endale kõik aled tagant sisse, ma ostaks spordika ka normaalse hinnaga, kui seda kuskilt leida oleks
• tahaks korraks aja maha võtta ja näiteks maale minna, kui a. kaev töötaks ja ma vett saaksin; b. puukuuri võti kuskilt avarustest välja ujuks, et ma jälle pimedast aidast briketti ei peaks otsima ning pärast kolme teki ja kahe kasuka alla ei peaks pugema, et magamiseks vajalik vähene soojushulk kätte saada; c. janne ka maale tuleks, et saaks surnuaias jägermeistrit juua, toitsi pubis ja järve ääres hängida; d. tiina käest auto saaks, sest bussiringi, kus 30 km läbimise peale tund aega kulub, ei kavatse ma enam üle elada. aga ma tahan seda tunnet, kui seisan keset tühjust, vaatan vanal raudteetammil kaugusesse, mõtted saavad vabalt liikuda, tuul puhub juuksed nuki soengusse. kui vähegi tahta, saavad asjad kohe palju selgemaks. aga enne ma maale ei lähe, kui tean, kas tahan selgemaid asju või mitte

kõike ülevalolevat ühe lausega kokku võttes: tahan, et ei oleks alkovaba nädal ja saaks end täna väikse dringi või paariga premeerida.

moodsa aja mured.

Netti ei ole jälle. Elagu ehitajad, kes kindlasti mõne juhtme katki on katkunud. Ma tegin just hommikul kõik asjad ära, mis netti ei vajanud, nüüd uusi töid peale ei tule, kuna mailid ei tööta ning saab siis niisama tühja passida.

Kui niimoodi lage vahtida, siis aeg venib sajaga. Ma olen viimase 20 minuti jooksul vähemalt 10 korda kella vaadanud. Tavalisel tööpäeval vaatan kuskil korra paari tunni tagant. Hakka või igavusest foldereid korrastama või mailboksi puhastama.

Eile töölt koju minnes ning täna tööle tulles saatsid mind igal sammul rohelised plakatilärakad, mis kuulutasid viletsust ja häda ning muhkkatku, kui me Savisaart ei vali. Ükskõik, mis nende tegelik sõnum ka on, peegeldavad nad siiski just seda sõnumit. Ma ei saa aru, kuidas Eesti Vabariigis, mis on siiski Euroopas asuv demokraatlik riik koos Riigi Teatajas avaldatavate seadustega (muuhulgas siis reklaamiseadus, mis selgelt sätestab, et halvustavat reklaami teha ei tohi) saab linna rohelist sitta täis riputada ning ükski koer ei köhi ka. Isegi Delfis, mis peaks suutma aktuaalsetele teemadele ülimegasuperkiiresti reageerida, ei olnud täna hommikul ühtegi artiklit, mis teemat käsitlenuks. Vähemalt kiire läbiskrollimisega ma seda ei leidnud ning peidetud arvamusest pole nagunii väga kasu.

Hmm, tuleb välja, et ehitajad said asjatult pähe. Asi oli hoopis Elionis. Aga no ei läinud 4 tundigi ja nett ongi jälle tagasi.

Update 4 minutit hiljem: netti ei ole jälle. Täna on päris produktiivne tööpäev olnud. Täielik trussikute väel ringikondamise päev. Vähemalt sain Kristiines käia ja seal ilma rahvavoogudes parvetamiseta paar vajalikku asja ära osta.

Keegi saatan on kööginurka Kalevi valge mustikatega shokolaadi jätnud ja ma olen sellest umbes poole ära söönud. Kurjad ja halvad inimesed, nii ei tehta oma kallitele kolleegidele, kes ei taha tegelikult üldse shoksi süüa, aga kui te neile püünise välja jätate, siis langevad nad paratamatult lõksu nagu kuri vaestemaja perenaine Vahtramäe Emili lugudes. Hea veel, et nagu hunt taeva poole uluma ei hakka.

Varsti tahaks tegelikult hoopis nagu libahunt kellegi kaelasooni läbi närida, sest naaaahhhhh, mul on netti vaja, raisk! Ma olen juba nii väsinud, nagu oleks 12 tundi tööd teinud ja tegelikult ei ole ju midagi teinud.

mõtted 1-3.

mõte 1: midagi on vist nüüd natuke valesti. ei oska veel päris täpselt näppu peale panna, aga kui eile tundus, et ma juhin mängu, siis nüüd tundub, et olen ikkagi vähemalt 5 punktiga maas. aga ega muud teha ei saa, kui anda aega atra seada ja kaeda, mis sellest pirukast küpseb. ausalt öeldes väga muud teha ei tahagi. juba vanarahvas teadis öelda, et kui sitta torkida, läheb veel haisema.

mõte 2: täna öösel nägin jälle täie selgusega, kuidas ma emmega niimoodi tülli pöörasin, et karvatuustid lendasid. ma ei saa aru, mida need unenäod mulle öelda tahavad? ega väga palju parem laps olla ei annaks, kui ma olen olla püüdnud. samas ju siis kuskilt ikka king pitsitab, et tülinägusid nii tihti näen.

mõte 3: tahaks midagi head.

ilusad trennimehed.

nädal algas suurepäraselt: käisin jooksmas ning esiteks oli too kena, pikk, tõmmu kutt, kes end alati umbes tund aega venitab, Raido sõber, seega saime temaga mõned ringid koos joosta. muidugi tilk tõrva meepotis oli noorsandi kohutav ego, mis meist kindlasti 67 ringiga ees oli ning möödudes laksu vastu kukalt ka veel andis, aga see selleks. vähemalt vaadata oli ilus. jutu kuulmise vältimiseks võib alati näiteks kõrvaklappe kanda.

ja teiseks oli tanel sokk kaaaaa trennis. esimese hooga vaatasin, et niisama ilus poiss ja pärast tuli nagu hilise jõulukingina äratundmisrõõm ka. noored poisid on mulle alati meeldinud, eksoleonju. ja kui ta veel oma alal andekas ka on, siis hoidke piip ja prillid.
lisamärkusena: ma söön oma trennisärgi ära, kui ta tõesti 188 cm pikk on, nagu väidetakse. mul olid küll tossud jalas, kuid minust ta 10 senti küll pikem ei olnud. pigem pakuks 180 kanti.

lisaks paneme ühe nota bene ka: tegin 3 seeriat killer-kõhulihaseid, salamisi muidugi kartes, et homme ma lihasvalu kätte suren. aga ei, täna kannatab isegi sisse-välja hingata. ma muidugi loodan, et see on pigem järjepideva ja kohusetundliku (köhh, köhh) trenni tulemus, kui see, et eilsest midagi kasu polnud :)

kommentaarivaba.

kuna mind nimetati üheltpoolt peaaegu et tiinekast imetlejaks ja teiseltpoolt pidin peaaegu et süümekaid tundma, et julgesin paar sooja sõna öelda, siis nüüd valitseb siin blogis uus poliitika: ei mingeid kommentaare. käin ainult ja loen salaja teie vaimusünnitisi ja ei ütle enam midagi :)

seda kommentaarivaba printsiipi tuleb vist varsti päriselus ka rakendama hakata, kuna üha tihedamini leian end peaaegu midagi ütlemas, mida tegelikult öelda ei taha. või ei tohiks. või ei peaks. olen enamasti viimasel hetkel sõnasabast kinni saanud ning enda jaoks mitteütlemiseks ka asjakohased vabandused välja mõelnud, aga pole väga kindel, kui kaua ma seda veel teha viitsin. ja mis siis juhtub, on juba tuttav stsenaarium, eksoleonju :) vaata seda lugu kust otsast tahad, ikka ei paista win-win olukorda kuskilt. aga võiks ju. ma olen selle absoluutselt ära teeninud. vähemalt enda arvates. või siis olin eelmises elus ikka täielik motherfuck, kes nüüd 50 järgmist elu ainult võlga plekkima peab.

huvitav on see, et eile valutas süda jälle üle nii mõnegi hea kuu. mulle tundub, et siin on üha otsesem link tekkimas: tegele inimeste muredega/mõtle nende peale, kes sulle tegelikult mitte kui karvavõrdki korda ei lähe ja kannata pärast ise. miks ma pean enda pead vaevama kellegi pärast, kes endale tohutu karmavõla tekitamisega absoluutselt kõik sita ära teeninud on, mis tema suunas lendab?

musta lehma saba valge lehma taga.

tra, mul on kopp ees inimestest, kes koguaeg inisevad, et

"oi, mu elu on nii raske";
"oi, keegi ei mõista mind";
"oi, ma ei tea, mida ma tegema peaks?";
"oi, ma olen nii paks, peaks vist dieediga alustama ja/või trenni minema";
"oi, majanduskriis tuleb ja sööb meid ära";
"oi, eesti mehed on mõttetud tundetud jurakad. vot kui saaks endale ühe kuumaverelise väljamaa mehe...";
"oi, nii palju on teha, aga ma ei viitsi";
"oi, ma ei tea, mida ma tahan";
"oi, tahaks paremat töökohta".

kas kunagi on kellelegi pähe turgatanud, et äkki võtaks kätte ja hakkaks otsast oma probleemi lahendama ning siis võiks suhteliselt kiirelt selguda, et lahendamatuid probleeme ei olegi olemas? tekib nüüd kindlasti tahtmine küsida, et kui palju ma ise niimoodi mõttetult ägisenud olen? olen kindlasti, see on ju ainult inimlik. aga samas julgen ka väita, et mul on alati soov probleemile otsa vaadata, asju analüüsida, neile lahendusi välja mõelda, mitte mõelda, et "ah, nagunii ma ei saa ju midagi teha, ma olen juba kõike proovinud". selline jutt ajab mul ikka konkreetselt sita keema.

nii, see sai nüüd südamelt ära öeldud.

ei tea, kas mul ikkagi on eilse peo jääknähud kallal või mis, aga tuju kipub kuidagi sitaks minema. tahaks kellegi kallal natuke möliseda. või natuke palju möliseda. või vinguda. peaks vast oma kolm rida ülevalpool kirjeldatud nõuannet kuulda võtma ning midagi ära tegema.

vahemärkusena: ma istun pimedas toas ja ekraanilt tulev valgus tekitab mu silmade alla umbes poole näo laiused sinised kotid. nice. lust ja rõõm kohe peeglisse vaadata. nagu mõndades proovikabiinides, kus nad vist leegiheitjaid kasutavad. valgus on ikka nii läbipuuriv, et süvaveresoonestik on ka peeglist näha.

see on nüüd ka kirjas, saab edasi mõelda, mida ma oma paha tuju vastu ette võtan. pampam.

1. lähen jooksma - vicky läks just välja sööma, raido käis juba trennis ära, üksi ei viitsi.
2. lähen kinno - jätan selle variandi praegu hetke ootama, kui ma kinokava tsekata viitsin.
3. lähen käin ikkagi mari juures ära, kuigi see tähendab seda, et saaksin sealt alles vastu ööd tagasi - ei tunne end praegu väga sotsiaalsena, et ta lapsega mängida. seega vist ka halb plaan.

kurat, ma praegu mõtlesin välja, mida teha tahaks. panna vannivesi jooksma, lisada vette meresoola ja vannivahtu, võtta raamat, klaas mahla, anneli viigi trühvlid, kehakoorija, näomask, juustemask, keerata vesi kinni, minna vanni, teha endale maske ja lugeda raamatut. tahan! tahan! tahan! ja siis tuleb meelde küll, et siin korteris pole vanni. ja kui sellest juba juttu tuli, siis rõdu ka ei ole. raisk. te võiksite küsida, et "aga miks sa siis endale sellist korterit ei üüri, kus oleks vann ja rõdu?". vastan teile, kallid sõbrad: "aga sellepärast, et korter on kompromiss kahe erineva maitse ja vajadustega inimese vahel". rohkem ei viitsi vastata, nii et ärge parem küsige midagi.

pidu, pidu.

lalalaa, ma lähen täna veneetsia karnevali peole.
lalalala, ma panen üle saja aasta kleidi selga (millegipärast seelikutega on mul suhe täitsa olemas, aga kleitidega ei leia ühist keelt).
lalalala, see kleit on pitsist ja lühike, seega ma pean korralikult käituma ja siivas, korralik ning ilus olema.
lalalala, tegelikult ma väga ei viitsi minna, aga samas mida lähemale õhtu tuleb, seda rohkem hakkab huvi tekkima. katrin on juba hullult sapsus ja tema energia hakkab nagu mind ka nakatama.
lalalaa, mul on õnneks mask ka ees. vähemalt plaanide kohaselt. ehk et äkki õnnestub mõni lollus siiski sisse pigistada. ja siis keegi ei saagi teada, et mina seda tegin. ja ma saangi siivas ja korralik olla ja samas lollusi teha.

ja kõige parem osa: homme on laupäev, seega saab kaua (no vähemalt 11ni ikka) magada. sul oli täitsa õigus, ma nüüd varasema tööletuleku valguses õpin tõesti nädalavahetusi palju rohkem hindama.

ma nüüd väsisin natuke ära.

mulle ei meeldi see mees, kes kunagi välja mõtles, et tööpäev peaks hommikul vara algama. kell on 12:07 ja mul elab unemati mõlemas silmas. muidugi mõistlik oleks õhtul normaalsel ajal magama minna. mitte et ma kurdaks :)

täna kontorisse jõudes oli kõik mõnusalt pime ja vaikne. sain rahus endale suure tassi teed teha, siis ilma kõikide prosetuledeta hämaras mailid läbi vaadata ja mõned kiired konnad ära süüa. teised hakkasid alles siis ükshaaval kohale ilmuma. ma ei oleks kunagi uskunud, et ma kaks päeva järjest esimene inimene olen, kes kontorisse jõuab. oh need lapsepõlve süütud ja muretud mängud, ma ütlen.

emme läheb homme tagasi. naljakas, kuidas vanemad vanemaks saavad, üha rohkem vanaema-vanaisa moodi lähevad. huvitav, kas nad seda ise ka tajuvad? emme igatahes on viimase poole aastaga kõvasti mammamaks muutunud. natuke kole mõelda, et kõik need geenid on minus ka kuskil peidus. loodan, et piisavalt sügaval. olen endas seda osa, mis mulle eriti ei sümpatiseeri, kõvasti tappa üritanud. samas teinekord vaatan end mõnes situatsioonis kõrvalt ja tunnen, kuidas noor mamma minus korraks pead tõstab ja juhtimise üle võtab. muretseb ja on negatiivsem kui vaja ja emotsioonitseb ja ütleb asju, mida ta ei mõtle. mis teha, ukraina veri vemmeldab (tore ju, kui kõige eest kedagi/midagi süüdistada saab :)).

asjad.

sellised asjad siis:

• Sõpruse Puiestee valetab, inimesed ei ole ilusad ja head. on hoopis suhteliselt kahe persega. ma ei saagi aru, kust mul veendumus tekkinud on, et mind ümbritsevad vaid toredad ja sümpaatsed kodanikud, aga nüüd uue aasta alguses oleks viimane aeg see põhimõte ümber vaadata.
• kui köha kohe üle ei lähe, hakkan uuesti suitsetama. vaadaku köha siis, kuidas hakkama saab. (tegelikult on vist teemaks siiski külmetus, mille arvatavasti trennist tulles ja/või sigakülmast tartust üles korjasin, aga mul peab ju tagauks lahti olema, kui kõikehaarav suitsuisu peale tuleb :)).
• ets on tark poiss. ma täiesti imestan, kuidas tema vägagi lihtsakoeline plaan nii efektiivselt töötas. ma olen endale ikka väärika järelkasvu kasvatanud. nii hea koguni, et nüüd saab tema mulle nõu anda, mitte vastupidi.
• ma nüüd natuke vaidlesin endaga ja otsustasin, et ikkagi ei jäta mingit ust. seega müürisin ukse kinni ja võtsin sõnad tagasi.
  
• tore on üle paari nädala korralikult tööl olla, kuigi tänane päev läheb vist back-on-track saamise peale ära. ei tea, kas jälle see hirmus vanus või mis, aga kui ma enne tegin näiteks oma ema üle nalja, kui ta rääkis, et peale pühi läheb uuesti töösse sisseelamise peale jube aeg, siis nüüd tunnen selle oma naha ja karvadega ära.
• eile oli L-Wordis üks koht, mis mulle kerge kananaha selga tõmbas. üks tsikk oli teist petnud ning räägime-asjad-selgeks-jutuajamise juures ütles ta sellise mõtte: "ma petsin sind, aga kogu selle aja nägin oma peas pilte sinust. sinu nägu ja sinu silmi. tundsin sinu puudutusi. teda suudeldes suudlesin tegelikult sind. jne, jne." et huvitav, kas eilne oli kanakoibade või millegi/kellegi muu tagajärg? huvitav, milliseid pilte sina oma peas näed?
  

nii tore blogi, saab kõik imelikud küsimused kirja panna :)

mental note.

Ets andis mulle umbes-täpselt kuu aega.
seega veebruari alguses vaatan seisud üle ja koostan raporti.

sedasamustki.

ja ongi käes.

vaatasin Emajõe ääres, kuidas raha vastu taevast lendab, kuidas võõrad inimesed ringi lämisevad; tundsin, kuidas külm shampus kõhtu voolab ja kuidas järjest üha külmem olla hakkab; kuulsin, kuidas keegi midagi ütles, aga ma ei viitsinud väga kuulata.

kummaline aasta oli too 2008. samas võib vist tagasivaadates iga aastat kummaliseks pidada.

kummaline oli ka 2009 algus, kui Eku sillal mingi vene baaba käest väike laksu otse kümpi sai; kui kõik omavahel tülli läksid, kordamööda klubist välja jooksid ning siis uuesti pileti ostsid, et jälle sisse saada; kui klubis ainult kolme sorti mehi tundus olevat - jobud, jobumad ja kõige jobumad. aaa, ei, üks normaalne kutt oli ka, aga tal oli selle eest jube kole naine. ei teagi nüüd, kas 2009 saab see aasta olema, kui mul klubidest lõpuks tõsiselt kõrini saab?

tahaks jooksma minna, aga Vicky magab veel ikka. peaks äkki teleka "kogemata" natuke kõvemaks panema. või mõne poti maha kukutama.

aasta õpetussõnad tulevad siit: ärge jätke suitsetamist maha, sest siis saate sellise köha, et kopsutükid lendavad.