- Andres Anvelti "Punane elavhõbe" - mulle üldse meeldib osta raamatuid eesti autoritelt ning mulle meeldib see ka, kui inimesed, kes ei defineeri end kirjanikuna, täiesti loetavaid raamatuid kirjutavad.
- Petrone Print on ka mõnusaid naistekaid produtseerinud, mõned näited Epp Petrone "Minu Ameerika" (1 ja 2), Daki ja Epu "Meestest, lihtsalt" + "Minu..." sari. muhe kohvikus tassi kuuma kakao kõrvale lugeda.
- Krister Kivi "Eesti maja" - mulle on alati ta Ekspressi artiklid meeldinud ja sellepärast eeldasin, et kindlasti meeldib raamat ka. eriti, kuna see veel reisimisest ka räägib. ja ei pidanud pettuma.
- Norma Khouri "Kaotatud au" ja Souad "Elusalt põletatud" - kaks ühesugust raamatut moslemi naiste rõvedalt ülekohtusest elust. ma lugesin "Elusalt põletatud" 200 lehte peaaegu ühe hingetõmbega Tammsaare pargis peesitades läbi ja tundub uskumatu, et 21. sajandil keegi maailmas ikka veel selliseid (ja tegelikkuses veel kordi hullemaid) alandusi ja ülekohut üle elama peab.
- ei saa me üle ega ümber Peebiku bestsellerist "Kõige tähtsam küsimus". mul tekkis tõepoolest tahtmine oma elu kuradi ratas seinale joonistada ja vaadata, milline osa neljast teljest lombakas on.
- ma jubedalt fännan tundmatute (vähemalt minu jaoks tundmatute) eesti kirjanike, kes ei peagi kirjanikud olema, raamatuid, mis mulle midagi pakuvad. kaks head näidet on sellest aastast (lisaks Anveltile) Marta Karu "Umbes ülehomme" ja Egon Ilisson "Isased".
- Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist". see oli vist selle aasta ainuke raamat välisautorilt, mille ka ainukesena arvustusest mõjutatuna ostsin. sigakõva.
- nagu ei pääsenud üle ega ümber Peebikust, ei pääse ringiga mööda ka Mihkel Raua debüüdist (debüüdist vähemalt minu jaoks, mul pole aimugi, kas ta enne midagi peale lugude ja artiklite kirjutanudon) "Musta pori näkku". kuigi alguses ei saanud ta nagu väga vedama ning lõpus jõudsin Singer Vingeri plaadi kaanekirjeldust lugedes isegi paar korda haigutada, oli raamat ise igat selle ootamise peale kulunud sekundit ja ta eest makstud senti väärt. tahaks ainult, et oleksin ise 80ndate lõpus juba ka selline hängimiselaline olnud, et oskaksin räägitud sündmusi veel paremini konteksti panna.
- Maru "Maitsev maailm". kuigi seda ei saa ilukirjanduse alla liigitada, olen ma sellest raamatust endiselt nii sillas, et panen ta nimekirja sisse, kuna see on minu nimekiri ja ma võin siia kõik teosed kaasata, mida iganes aga heaks arvan :)
- siis on veel mõned erialased raamatud, mida ei hakka siinkohal nimeliselt välja tooma, aga rõõm näha, et aina huvitavamaid turunduspiibleid kirjutada osatakse.
- otsisin kodust raamaturiiulilt välja ka ammused kooliaegsed lemmikud Remarque, Hemingway, Salingeri kõik raamatud; "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja; Tammsaare, Kaugveri, Krossi; Thackeray "Edevuse laada"; Tolstoi "Anna Karenina", Bulgakovi "Meister ja Margarita" jne, jne. ma olen kõiki neid raamatuid vähemalt kaks korda lugenud, kuid iga uue lugemisega leian ikka midagi uut. kadedaks ajab, tahaks ka osata niimoodi kirjutada, et see inimeste jaoks midagi muuta võiks.
5 tundi tagasi

4 kommentaari:
Minus tekitas samasuguse tunde, et mida ja milleks veel kirjutada Marquez´i "Sada aastat üksildust". Uskumatult monumentaalne teos, kus muinasjutu ja tõelisuse piirid on aegajalt nii vaevutajutavad, samas jällegi grotesksed.
Ei saa küsimata jätta, et kas siis jõuluvana tõi sulle soovitud mehe?!
Toredat aastalõppu!
jätan vihje meelde ja võtan selle järgmisena ette. aitäh:)
jõuluvana oli selline kiusliku loomuga sellel aastal, samas midagi ta nagu tõi. nüüd on kohe uue aasta väljakutse ka olemas: pean välja mõtlema, et kas ja kui ja, siis täpselt kuidas ja mida ta kingiga peale hakata.
kle ära maga seal. Kirjuta - tee inimestel rõõmu.
ei maganudki. ausõna. üritasin lihtsalt endast kauget ja salapärast muljet tekitada, sellepärast ei kirjutanudki.
Postita kommentaar