vormelikevad.

minu jaoks üks üks oluline kevadekuulutaja lisaks linnulaulule, lühikestes pükstes venalaste ja tsiklite ka vormelikarusselli tiirlema hakkamine. esimene etapp oli igatahes mõnusalt vaadatav, seega ärkamine tasus end ära. lisaks sai ilma südametunnistusepiinadeta ahvikiirusel hästi mitu browniet järjest alla kugistada ja keegi ei näinudki :) raido, ma loodan, et sinus on piisavalt sisemist dzentelmäni, et seda mulle nüüd mitte nina alla hõõruda, eksoleonju.

pealegi avastasin, et Button näeb võitjana ikka meeliülistavalt nummi välja. ei mäletagi, kas ta pole varem poodiumil piisavalt figureerinud või andis võit talle imelise aura ümber, aga kui ma seda ka varem teadsin, et Trulli täitsa tore on, siis Buttonis avastasin potentsiaali alles täna. seega elagu uus vormelihooaeg, võidunimbus kenade meeste peade ümber ning kuigi uus autodekujundus veel täiesti harjumatu on ning seega absoluutselt aru ei saanud, kes mishetkel kus asuvad, ütleb kõhutunne, et toredale suusahooajale on vääriline järglane sündinud.

seega minupoolne üleskutse ja mõttetera koraldajatele: lisaks uutele ja päris põnevatele reeglitele rohkem kenasid mehi poodiumile ja teie reitingud kasvavad iseenesest. ma ei esita selle nõuande eest isegi arvet, sest parimad asjad siin maailmas ongi ju tasuta.

mmmmmmõnus.

mmmmm brownied.
mmmmmm, see nädal saabki juba peaaegu et kohe läbi.

teisipäevi võiks nädalas üks vähem olla.

huvitav, mis siis juhtub, kui antibiootikumide võtmise ajal umbes pudel tequilat ära juua?

pühapäevi võiks nädalas kaks korda olla.

niiiiii mõnus kevad. kui mul nüüd rõdu oleks, siis ma istuks rõdule, võtaks mingi mõnusa raamatu, kannu teed, bleedi ja loeks nii kaua, kuni päike vähegi paistab. aga kuna mul rõdu ei ole, peab alternatiividega rahulduma.

eile nägin selle aasta esimest tsiklit ja esimest lühikeste pükstega venelast. ja kui tuulevarjus päikse käes seista ning taevasse vaadata ja raagus puudelatvu ignoreerida, oli juba täiesti kevadetunne. linnud sidistasid, ühtegi pilve ei olnud mitte kuskil ning taevas oli hele-hele-helesinine. samas kõndisin oma suures kevadvaimustuses kõige kaugemasse toidupoodi ning kui sealt tagasi tulema hakkasin, oli päike pilve taha kadunud ning puhus selline tuul, et tahtis jope seljast ära kiskuda.

mõnus shokolaadikoogi lõhn roomab mööda korterit ringi. ta võiks muidugi juba valmis saada, aga no tuleb aega anda atra seada ja kannatlikkust õppida. ma loodan, et mõni kiir päikest veel väljas on, kui ma lõpuks sinna jõuan ja tema majesteet kook on otsustanud valmis küpseda. ei saagi aru, kas ahi on sitt või panin retseptis antud kogustele loominguliselt lähenedes kõiki asju lihtsalt nii palju rohkem, et küpsetusaeg ka sellevõrra poole pikemaks venib? jah, nii kaugele ei ole ma veel oma hulluses läinud, et endale grammkaal osta. milleks vanajumal siis silmamõõdu leiutas? kuigi tuleb häbiga tunnistada, et detsiliitri mõõdik sai siiski soetatud. enda õigustuseks võin ainult seda öelda, et minu silmamõõtu iseloomustab kõige paremini kunagised joonistamistunni piinad, kus ma isegi joonlauaga polnud võimeline sirget joont tõmbama.

ma olen nii varajase tunni kohta juba uskumatult tubli olnud, seega ei viitsi nüüd kuidagi rohkem midagi kasulikku teha. sellepärast venitan selle sissekande nii pikaks, kui kannatab, sest kui ma seda kirjutan, siis ei saa ju midagi kasulikku teha. kõlab loogiliselt, eksoleonju? võin siinkohal üles ka lugeda, mis ma kõik ära teinud olen: esiteks ärkasin juba kella 9 ajal ja ei jäänud voodisse vedelema, vaid tõusin üles, tegin endale ühe mõnusa smuuti ja lugesin kursa 7+8 kodutöö tagasiside läbi. siis panin pesu pesema, koristasin korteri ära (NB! isegi külmkapi tegin puhtaks ja voodi alt võtsin ka tolmu), panin issi "head ukrainasse naasmist" koogi hakkama. mõelnud olen ka ehetesahtli koristamise + uue kodutöö tegemise peale, aga liiale ei saa ju ka minna. muidugi eelseisvat nädalat arvestades peaksin kodutöö täna ära tegema, sest kolmapäev jõuab enne kätte, kui kaks korda silmi pilgutada saan ning kui on midagi, mida ma ei kannata, siis on see tähtaegadest mitte kinnipidamine (hmm, kas selline sõna nagu "kinnipidamatus" on olemas? muidugi see meenutab eelkõige midagi meditsiinilist a la põiepidamatus). ja siis võiks reisi kohta natuke uurida, et kas on äkki ilmtingimata mõne koleda tõve vastu vaktsineerimine ette võtta... mitte et ma seda teha tahaksin. ja et mida ma seal olles ette võiks võtta ja kus kindlasti ära käia. muidugi mul on tunne, et esimene nädal läheb puhtalt lebos olemisele ning siis ülejäänud 10. päeva jooksul muutun vast natukene aktiivsemaks.

aktiivsusest rääkides. peaks jooksma minema tegelikult. reedel ei tundnud inspiratsiooni, eile oli hall õnneks kinni, sest poleks viitsinud minna. aga täna ei suuda midagi välja mõelda, miks mitte minna. seega peaks vist minema. muidugi kui ma jala pässa ja tagasi lähen, siis on see ju ka trenn, eksoleonju?

tra kui hea kook. mjäu. pealt täpselt nii krõbe nagu üks shokolaadikook olema peab ja seest natuke nätske. ja vanilje-essentsi asendamine mandli oma vastu oli ka geniaalne mõte. pähkleid oleks pidanud ka sisse panema, aga see tuli mul kahjuks alles siis pähe, kui kook juba ahjus oli. vaniljejäätist võiks ka olla, aga kahjuks ei lähe mulle pärast kuskilt kuuldud jäätise koostisainete nimekirja mitte üht lusikatäit jäätist ka sisse. seega jäätisekokteilid hakkavad... millestki muust koosnema:)

nii, nüüd peaks end kuidagi veel pässa minema motiveerima ja siis võiks tänasele päevale peaaegu et joone alla tõmmata.

miksrisaaga lõppvaatus. eesriie.

ma ju tean, et te ei jõua ära oodata, et kuidas mu miksrisaaga lahenes. hea küll, kuna ma nii hea inimene olen, siis räägin lahkeste.

kõndsin läbi lumesaju mustamäe poole ja valmistasin ette kurja pöördumist, juhuks kui nad poes kõike eitama hakkavad. alates sellest, et nad üldse kodumasinaid müüvad ja lõpetades sellega, et ilmvõimatu on, et ma sealt kunagi üldse midagi ostnud olen. tsekk on võltsitud ning puuduva osa peitsin kindlasti oma köögikapi kõige kaugemasse nurka. aga õnneks ei olnudki vaja kuri olla (ma nimelt ilma emotsioonitsemiseta ei oska seda väga hästi ja kuidagi naljakas oleks olnud end kodumasina poes keset külmkappe ning elektripliite käima tõmmata). pigem säras vuntsi näol lai naeratus ja ta nagu olekski mind tagasi oodanud. kuna seal poes ei eile ega täna peale minu ühtegi inimest ei olnud, siis ma natuke kahtlustan, et äkki ta meelega jättis tolle väikse jupi karbist välja, et ma tagasi tuleksin ning et neil kaks päeva järjest vähemalt üks inimene poes käiks.

igatahes sain oma jupi kätte, onku soovis juba teist korda head purustamist, tükeldamist ja püreestamist. ja hea see püreestamine tõepoolest oli. kohe mõnuga lasin kõik njämmad köögiviljad + topeltkoguse tsillit ja jalopenot õhuliseks püreesupiks ning nüüd kaks tundi peale söömist hakkan jälle vaikselt oma huuli ja keelt tundma. lisaks kõigele saan ma homme hommikul smuutit teha. ilus päev jälle. ma arvan, et isegi nii ilus, et ma teen vabatahtlikult issile ukrainasse tagasiminemise puhul shokolaadikoogi ja viin selle talle koju kätte ka veel. täisteenus, et kellelgi midagi oma laste ning nende kasvatamatuse kohta kobiseda ei oleks. ma ei saa aru, millega need vanemad nii hea lapse ära teeninud on :)

miksrisaaga (mitte sven miksri, nii et kroonika artiklit siit ei tule).

kuradi raisk. täna ostsin lõpuks saumiksri ära. läksin selleks veel jala töölt mustamäele, et kõik need kalorid juba ette ära põletada, mida ma kohe jäätisekokteili näol endale sisse ajama hakkan. lisaks tegin kerge kristiine tiiru ja võtsin muskaatkõrvitsa ja suvekõrvitsa ka ligi, et üks mõnus püreesupp kokku keerata. jalutasin kodu poole ja muhelesin vaimustusest juba ette.

loopisin loomulikult kogu pakendi mööda kööki laiali, et mikser kiiremini kätte saada ja hakkasin mängima "see jupp käib siia... ei, siia... ei, hoopis siia ja hoopis niipidi" mängu. mängu finaalis selgus, et üks jupp on puudu. nagu oleks ära sõnunud. mõtlesin poest välja tulles, et see läks küll liiga lihtsalt: saada mikser 200 krooni odavamalt ning koos rohkemate lisadega, kui planeeritud. pakis ei olnud vahustaja otsikut, seega toppisin kogu kaadervärgi karpi tagasi, kus nüüd umbes poole vähem ruumi oli, kui enne, kui nasvärgi lahti pakkisin (ma ei saa aru, mis müstika see on, et kui asi lahti pakkida, siis muutub ta karp kohe poole väiksemaks? või oskavad hiinlased eriti ergonoomiliselt pakkida?) ja pean homme mustakale tagasi minema. tulen jälle nii 6 km ring, nii et siis võin õhtul kaks jäätisekokteili teha, lalalalaa.

angela aaki kaksikõde.

oh sa suur jumal. ma nägin praegu telekast angela aaki kaksikõde, aga ta on (vist) sündinud naine. mulle ikka meeldivad sellised huumoriseriaalid nagu "maamees otsib naist", "võsareporter" või "unistuste printsess". nii palju selliseid inimesi näeb, kelle olemasolu muidu ei usukski.

paljad naised.

eile oli huvitav.

aeg ja koht: pärast trenni riietusruumis.
tegelased: keegi neiu ja mina.

(kõlab juba päris huvitavalt, eks?)

hea küll, pühkige nüüd laupa ja lugege edasi, midagi sellist ei olnud.

astusin eile koos mingi neiuga ühel ajal riietusruumi. see tsikk oli arvatavasti kõige nartsissistlikum inimene ever. ta võttis trenniriided seljast ära, aeglaselt ja end KOGU AEG peeglist vaadates. siis keerutas end suhteliselt paljalt peegli ees (pange tähele, ma olin endiselt ruumis). siis otsis aeglaselt kotist rätikut ja dusshigeeli. ikka paljalt. siis käis tualetis. pole vist vaja lisada, et paljalt. kui ta ükskord oma paljastelt ringkäikudelt dusshialla jõudis, olin mina juba peaaegu et pestud, aga ei suutnud siiski asjaolust mööda vaadata, et ta ka dusshi all oma keha vastu kuidagi haiglast huvi üles näitas.

igatahes tuli ta ka dusshiruumist paljalt välja. rätik, mis võiks siiski ümber olla, oli tal niisama käeotsas rippumas. siis otsis ta kapist oma riideid (paljalt) ning lõpuks hakkas end riidesse panema. ohkasin juba kergendatult, kuid siis hakkas ta enda vahtimise asemel mind jõllitama. tirisin endale just teksaseid jalga ja tundsin end suhteliselt ebamugavalt, sest ta konkreetselt kullisilmselt jõllitas.

mulle meeldivad kompleksivabad inimesed, aga selline ekshibionism võiks siiski koduseinte vahele jääda. ma ise lippan ka teinekord üksi kodus olles suhteliselt alasti mööda korterit ringi, kui nagunii kohe dusshi alla vaja minna on, aga avalikus kohas võiks kõige heaga ikkagi piiri pidada. Vicky rääkis selle peale toreda loo: juhtunud ta kord ujulas nägema, kuidas üks naine paljalt fööni all oma juukseid kuivatas, tagumik niimoodi uppis, nagu seisaks ta taga vähemalt suguelundite välist vaatlust teostav günekoloog. ja ütleme nii, et selleks ei pidanudki väga ta selja taga seisma, et kõigest nagunii piisav ülevaade saada.

nii et ma pääsesin veel isegi kergelt.

hmm.

ma olen öösel toreda kirjatükiga hakkama saanud. loe ja imesta. arvasin, et ma ei olnud nagu üldse purjus, aga näed, vist ikkagi olin. see seletab muidugi ka hommikuse peavalu. seda kõike siis vähem kui pudelist veinist, mis 45 minutilise jalutuskäigu jooksul ometi hajuda oleks võinud. ei kanna enam vanas eas üldse. tahaksin, et mul oleks mingi masin, mis purjus inimese mõtted säilitab, need läbi analüüsib ning hommikul tulemused esitab. kummaline, tõeliselt kummaline. endale tundub koguaeg, et kõik on hästi ja siis purjus peaga ujuvad kuskilt sügavalt mingid ärapandud mõtted välja ning hakkavad peas tiirutama. tiirutavad ja tiirutavad ning ära ei lähe. aga tegelikult ju on kõik selge nagu seebivesi, miks on vaja purjus peaga vett uuesti sogaseks ajada?

tegelikult see öine lämisemine pani mind uuesti mõtlema, et võiks nüüd alkoholiga mingiks ajaks lõpparve teha.

purjus haiku,

ma tulin mööda sõpakat ja raisk, tahtsin smsi saata. kõndisin ja tahtsin ja olin purjus ja tahtsin ja olen siiamaani purjus ja võitsin ennast ja näen kõik kirjavead ära ja olen purjus ja kuulen, kidas keegi norskab ja olen purjus ja tahan saata smsi ja olen purjus ja tahan minna välja ja olen purjus ja tahan saata kõik sitale a olen purjusd ja ma väsisin nüüd ära ja te ei tea, kuipalju vigu ma juba parandanud olen ja te ei usuks seda. ja ma ei viitsdi rohkem. auõna.

see on nüüd ametlik.

ma olen hulluks läinud.

panin just praegu kinni 143 lk wordi-doku, millesse kogusin silmade vilades erinevad retsepte. kõige kenam on muidugi see, et umbes veerandi moodustavad püreesuppide retseptid ja oleks mul siis saumikser või köögikombaingi. aga kas ma lasin sellel üksikasjal end takistada? oo ei. tuleb vist ikka see saumikser ära osta, muidu olen ma ilmaasjata silmi vilanud.

võiks peaaegu vanduda, et vahepeal vaatasin end kõrvalt ja muigasin sarkastilis-irooniliselt. et "25 aastat praekartuleid ning makarone ja nüüd siis lõpuks avaldas see mõju. mutt on hulluks läinud ja kavatseb end surnuks kokata". aga ma olen ajapikku seda irvet ignoreerima õppinud, seega naeratasin malbelt ja surfasin supilehel edasi.

kas on imelik, et ma ei jõua ära oodata, millal juba esimest oma saumikseri-suppi saaks teha? nagu kõik jõulud oleks korraga tulnud. homme tuleb veel teeerve päev kannatada, sest lähen ja teen suvilas sügisel lõigatud õunapuu- ja sireliokstest suure kevadetule ja lendan luuaga paar tiiru ümber lõkke, aga pühapäeval... no kui ma just Jannega jäägermeistrit ei jää jooma, siis tean ma kedagi, kes vutvut poodi sauka järele (või järgi, üks reegel, mida ma kunagi meelde ei suuda jätta) lippab ning siis püreestama hakkab.

koogi-Allan.

mõned inimesed kohe ajavad koogiisu peale. nägin üleeile karbipoes telekoogimeest Allanit ja lisaks muudele emotsioonidele valdas mind kohe ka võitmatu magusaisu. päev otsa võitlesin ja võitsin, sest õhtul peale trenni ei viitsinud teevettki keeta, rääkimata siis mingist suuremast vaaritamisest. teen täna hommikul hommikumeigi kõrvale teleka lahti ja seal ta jälle on, küpsetab terevisioonis keeksi. shokolaadiglasuuri valas ka veel peale. nüüd ta vist võitis, sest ma olen viimased 15 mintsa ainult igasugu lahedaid retsepte lugenud.

eesmärgistatud naistepäev.

täna Järve Selveri Statoilis ronis ühest autorondist minust peajagu lühem noormees välja, vabandas, et ta mind tülitab ning ulatas mulle punase tulbi, millele oli punase paelaga väike postkaart külge seotud. kaardil loomulikult tema meiliaadress ning naistepäeva soovid.

tekkisid mõned küsimused:

huvitav, palju ta noid tulpe välja jagas?
huvitav, paljud tulbi üldse vastu võtsid?
huvitav, kui paljud tulbi esimesse prügikasti viskasid?
huvitav, kui paljude boifriendid talle meilile sõimukirja saadavad?
huvitav, kas ta sellest vähemalt ühe kohtingu ka skoorib?
huvitav, kui ta tulpidesse investeeritud papi autoremonti investeerinud oleks, palju ront sellest korralikumaks saanuks?
huvitav, miks kenad kutid niimoodi lilli ei jaga?

skiso.

raisk, ma ütlen. ma lubasin, et ma enam teiste blogides ei kommeneeri, AGA ma leiutasin praegu jumala geniaalse viisi seda ikkagi teha. nimelt kirjutan oma kommentaari blogi sissekandena ja dadaa, ma polegi mitte kui midagi kommenteerinud.

igatahes. mingi aeg tagasi sain ma ilmutuse, et tahan suhet. ja siis nüüd seda lugedes tundus, nagu keegi oleks minu mõtted kirja pannud. skisofreenia, mis muud.

ega rohkem ei tahtnudki midagi kommenteerida.

ETVs laulavad JKME, Reet Linna ja Karl Madis "Tere perestroikat". ja ma arvasin, et ega enam palju huvitavamaks minna ei anna täna.

kõige toredam maapirni laupäev.

ma leidsin maapirni!!! (ja, ma kasutan kolme hüüumärki, aga sündmus väärib seda. paneks peaaegu et neljanda veel). kui ta mulle nüüd ei maitse, on muidugi sitt leivakotis, aga ma saan vähemalt proovida.

ma ausõna karjatasin suurest rõõmust, kui teda rimis nägin. palun vabandust kõik teised normaalsed inimesed, kes te endale kurki või kardulat ostsite ja minu sõjakisast võib-olla natuke ehmatada võisite, aga saate aru, ma olen seda juurikat kolm nädalat otsinud.

igatahes nüüd on mu "maapirni salasosina maitse" ahjus ja korteris levib mõnus parmesani-muskaatpähkli lõhn. ja kõigele lisaks leidsin ma siiajuurde kõige ideaalsema muusika ka: Agent M "kus on mu kodu".

njämmnjämm.

"Texases" serveeriti mulle täna maailma kõige suurem apple pie (tõelises ameerika stiilis, kahe suuuure jäätisepalli ja terve toobi vaniljekastmega) ning kõige suurem 4 cl gini oli ka klaasis, kuhu toonik väikse nummi pudeliga juurde anti. päris kaunis päev igatahes. mulle meeldib, kui surutis toiduportsjonide suuruse kallale ei lähe. ärgu siis juba hindu ka langetagu, aga kui sama raha eest poole vähem süüa saab, on kuri karjas.

igatahes kõht on siiamaani täis ning isegi eile öises küpsetustuhinas valmissaanud pirni-valge shokolaadi-mandlikook ei isuta väga. kooke on palju lahedam ise teha, kui neid pärast süüa, sellepärast andsin sellest umbes kolmveerandi ära ning järelejäänud veerandist söödan ka kolmveerandi korterikaaslastele sisse. ärge nüüd valesti aru saage, mitte sellepärast, et mulle kook ei maitsenud. vastupidi, kordi parem sai, kui ma loota julgesin, aga kui ma kõik asjad ise ära söön, mille tegemise isu peale tuleb, siis tuleb varsti pekkaniska kraana tellida ja mind aknast välja hiivata. seega mõtlen pigem saabuvale suvele ja söödan kõik teised jämedaks :)

näe, Raido, nüüd kirjutasin söögist, mitte meestest.

Sa lähed üksi reisile?!?

ma ei saa aru, kuidas inimesed aru ei saa, et ma TAHANGI minna 17ks päevaks üksinda reisile? mis selles imelikku on?

ei, mul ei hakka igav, ma ei ole nii igav inimene, kes üksinda olla ei oska.
ei, ma ei sure ära/ei lange hundilõksu või ei juhtu muid asju. ma olen täiesti võimeline üksi hakkama saama.
ei, ma ei karda, sest mida mul karta peaks olema? inimesed on ühesugused ju igal pool ja ega ma kuskile kesk-aafrikasse ei lähe, vaid siiski suhteliselt hoogsa turismivooga saarele.
ei, ma ei usu, et mind seal kaamlite eest maha müüakse, sest... seal polegi kaamleid, hahaa.
ja, ma kavatsen tagasi tulla. puhanuna ja päevitanuna ja uute kogemuste ja uute tutvuste ja uute elamuste ja uute mõtete ja uute tahtmiste ja uute sihtidega.

naljakas hommik ja peaaegu et tere-tuttavad.

täna hommikul suutsin esimest korda teha midagi sellist, mida kogu oma pealaialisuse juures endast siiski kunagi uskunud poleks. nimelt lasin balsami asemel juustesse kehakreemi. kusjuures lasin ja lasin, ise veel mõtlesin, et huvitav, kust see kehakreemi lõhn küll tuleb. kui lõpuks aru sain, olid juuksed korralikult sisse kreemitatud. seega on mul täna uus look ja ma kavatsen selle nüüd massidesse viia, sest teist korda ühe hommiku jooksul pead pesta ma küll ei viitsinud.

lisaks sellele laulsin ma umbes kolmandat korda elus dusshi all olles (jube, kui valesti võib hommikul laulda ja sellest ikka rõõmu tunda), võtsin hommikul korteri tolmuimejaga üle ning tegin külmkapis väikse koristuse. kas on see läheneva kevade energia või olen ma viimasel ajal vist liiga hästi maganud, et hommikuti nii paljude asjadega tegeleda jõuan. mitte et ma kurdaks.

lisaks panin tähele, et mulle tulevad igal hommikul ühed ja samad inimesed vastu (mis on muidugi loogiline, kuna ma lähen igal hommikul enam-vähem samal ajal uksest välja ning eks nemad tee samamoodi). seega on mul tööteel nüüd peaaegu-et-tahaks-tere-öelda-sest-olen-sind-nii-tihti-näinud üks suure kontrabassikastiga Muusikaakadeemiasse minev tanksaabastega boheemlasnoormees; üks imeliku jopega tüdruk, kes alati söögiplatsi juures vastu tuleb; üks muhumustri ja musta mantli ja prillidega tüüp, keda võib kohata vahemikus Jaani kirikust kui Karja tänava alguseni; suure värvilise salliga Evert Sundja, keda võib kohata vahemikus Nikkolo poest Raekoja platsini; naljakate suurte kinnaste ja punase mütsiga mees, kes möödub minust kord Karja tänaval, kord Pikal tänaval, kord Põhja puiesteel; siis Nimeta baari kaubavedajaonud; Raekojaplatsil näen tihti ühte ja sama G4S autot; Vene saatkonna läheduses patrullib alati sama torssis näoga turvamees; Hella Hundi ees teeb viimasel ajal suitsu kamp vene tüüpe, kes on vist ehitajad ning kes mulle juba peaaegu et sõbralikult naeratama on hakanud; Juuksuri ees on alatasa Bonaparte suur punane buss, mis kusjuures sakib sajaga eriti lörtsise ilmaga, sest see tänav ongi umbes punase bussi laiune ning et temast mööda mahtuda, tuleb mööda majaääri hiilida, samal ajal hoolega jälgides, et libedatel munakividel, mis veel kalde all ka on, mitte kukkuda; peale linnamüüri näen suht tihti ühte 10 numbrit liiga suurte teksade ja hiiglaslike kõrvaklappidega hiphop tüüpi, kellel on peaaegu et ebaloomulikult suured (aga väga ilusad) silmad; Põhja puiesteel on viimasel ajal päris sagedasti MuPo jänestebussi ja "rõõmsat" sebimist näha ning siis hakkavad juba kõikvõimalikud majakaaslased vastu tulema, kelle nime ja firmat ma küll alati ei tea, aga 100% võib öelda, kes meie maja väravatest sisse keerab. nad kohe näevad meie maja moodi välja.

varesele valu, harakale haigust.

huvitav, misasi võib kõhus niimoodi valutada, et kui end liigutada, tundub, nagu mingi tükk torgiks sees? nüüd oleks vist suhteliselt õige aeg see järele uurida, kuna neli sellist kõhuvalu viimase natuke rohkem kui aasta jooksul on vist liiga palju.

no igatahes täna kannatab juba täitsa elada. eile kaalusin korraks isegi kohe arsti juurde minemist, sest tunnid möödusid, aga paremaks ei läinud nagu väga kuskilt. eriti siis, kui Tints ikkagi emmele kitse pani ja emme paanikas helistas ning mul kohe aja igasugusteks koledateks ning vähem koledateks protseduurideks kinni käskis panna. kui keegi mul sondi käsib neelata, siis...

aga pole halba ilma heata: söögiisu on miinus null ja seega olen kahe viimase päeva jooksul tarbinud umbes 20 liitrit kummeliteed, kuid kõhus on tunne, nagu söönuks iga päev kolm kolmekäigulist söömaaega. tegelt ma praegu valetasin, proovisin täna paar avokaadoleiba ka sisse suruda, aga väga edukalt see ekperiment ei kulgenud. võttis ikka hea tüki aega, enne kui neist jagu sain. nii võikski nüüd jääda, tore oleks söögilt terve varandus kokku hoida:D

kell on 17:49 ja väljas on ikka veel täitsa valge. mõnus, kevad tuleb iga õhtuga üha lähemale. eelmise nädala lõpus märkasin esimest korda, et hommikul ei pidanudki tuld põlema panema.