ongi kõik.

sain tagasi millegi, mille kaotamise pärast ma üldse uuesti blogima hakkasin. seega pole mõtet (vähemalt senisel kujul) seda blogi edasi kirjutada.

seisin laupäeva hommikul kell 8.49 emajõe ääres; vaatasin, kuidas vesi voolas; kuulsin, kuidas mehed telgis norskavad ning tundsin, et... et kõik on täpselt nii, nagu olema peab. ring sai täis.

hommikune sisekaemus.

neljapäeva õhtul mööda verenni kõndides tundsin esimest korda sügist. baltika kvartali parkla oli sumedalt valgustatud ja mõned natuke kollased lehed keerlesid õhus. kuigi mul olid teksad jalas, tundsin, kuidas jahedus kergelt mu jalgu näksib. siidripudel, mis külmkapist võetud sai, külmetas esimest korda üle pika aja näppe ning pidin kätt vahetama, sest liigesed tõmbusid natsa kangeks. 

tirtsud saagisid heinas nii häälekalt, et isegi mööduvate autode mürin ei suutnud seda kontserti summutada. mööda oma lemmiksalatänavat jalutades tundsin õunalõhna ja kompostilõhna ja hääbumise lõhna ja mädanemise lõhna ja ploomide lõhna ja peatselt saabuva värviliste lehtede aja lõhna ja öiste hoovihmade lõhna, kui kõige mõnusam asi maailmas on pugeda suure sooja teki alla ja kuulata, kuidas vihmapiisad aknaplekil mõnda sügislugu mängivad. kui sinna veel suure tassi meega piparmünditeed võtta saab, tundub sügis maailma kõige lahedama ajana. 

täna öösel võtsin paksu teki jälle kapist välja ja kuulasin, kuidas vihm nagu katsetuseks natukene musitseerida üritas. mõnus. mulle meeldib tegelikult see kastanimunade aeg ja lilleliste kummikute aeg ja punaste-kollaste lehekuhjade aeg. isegi siis meeldib, kui meenub, et peale seda tuleb ju pruunide lehtede ja sopa ja pori ja hommikuste vihmade ja vihmavarjude ja sügisjopede ja halluse aeg. aasta kõige nõmedama kuu novembri aeg. lähen-pimedas-tööle-tulen-pimedas-töölt aeg. 

uskumatu, ma istun köögilaua taga, vaatan aknast välja, kuidas vihmaveeloigud üha suuremaks ja suuremaks muutuvad, kuidas ilma vihmavarjuta koerajalutaja oma koera aina kiiremale kõnnile tirib, kuidas mööduv auto valgete pükstega preili jalgadele pisikestest hallidest täpikestest koosneva mustri jätab ning mu silmades väreleb naeratus. ma millegipärast absoluutselt ootan sügist. 

mmm.

see läheb nüüd mu eilse emotsionaalse karjatuse järel nagu rusikas silmaauku, aga ma lasin täna täiega maunzi sünnale mineku üle. miks? ainult sellepärast, et ma olen täna üksi kodus. jeesus, kui hea on üksi kodus olla. lihtsalt oled ja tiksud ja naudid seda, et keegi ei töllerda jalus. vaatad telekast head lollide naljadega komöödiat, naerad kõikidel jalaga tagumikku kohtadel. teed kell 23:57 mustikamuffineid. vaatad, kuidas tänavavalgustus hiigellompidest tagasi peegeldab. kuulad vaikust. mõnus. jood ära homse risotoveini. patseerid peale pikka dusshi mitte väga paljude riietega mööda korterit ringi. ei pane ühtegi tuld põlema. ei pane telekat käima, kui sealt midagi vaadata ei taha. mmmmmõnus. 

natuke aega ainult iseendale.

niimoodi võib veel hingerahu tagasi saada, ma ütlen.

hingelt ära.

tänase päeva õppetund: iga naine, koer ja kass ikka ainult enda eest. ka nendega ei maksa väga arvestada, kellel aitamiseks tänuvõlg, moraalne kohustus või hea tahe peaks/võiks olla. 

naljakas, et viimastel kuudel olen ma inimestes ainult pettunud. tüübid, kes tunduvad huvitavad olevat, kaotavad oma võlu hiljemalt kolmandal kohtumisel. sõbrad, kes peaksid olemas olema, ei ole seda kõige vajalikumal hetkel mitte. koostööpartnerid, kes näivad alguses asjalikud, muutuvad ühise projekti käigus ebakompetentseteks käparditeks. sa loodad, et ehk on seekord teistmoodi, ehk läheb seekord õnneks, aga... AGA.

mul ei ole väga palju põhimõtteid, aga üks, mis olemas ja millest ma ka juhindun, on järgmine: sa ei saa ainult koguaeg võtta ja võtta, ilma midagi vastu andmata. ka kõige ema theresam inimene väsib pidevast andmisest ühel hetkel ära ning hajub võtja pildilt minema. ta ei viitsi enam isegi seletada, miks ta ära kaob, lihtsalt ühel ilusal hetkel saab mõõt täis ning langeb otsus mitte end rohkem negatiivsete emotsioonidega koormata. mis muud need ikka tekkida saavad, kui tunned end pigem lüpsilehma kui sõbana. pigem igavesti toetava kalju kui lapsena. pigem varumehe/naise kui esimese valikuna. 

olen juba ammu mõelnud, et miks peaksin (vähemalt oma vabast ajast) lävima kodanikega, kes mind ärritavad, vihastavad, oma lubadusi murravad, susivad, valetavad, intrigeeritsevad, alt ära hüppavad? miks peaksin endale vabatahtlikult ebameeldivat enesetunnet nii lähedale laskma? (raido, see ei ole hetkel vihje sulle, juhuks kui sa seda nüüd peale meie tänast vestlust mõtlema peaksid. kuigi ega sa nüüd päris süüta lapsuke ka ei ole:)) naljakas, kuidas inimesed erinevaid ebameeldivaid iseloomuomadusi nimetades suhteliselt ühed ja samad märksõnad välja toovad, millede vastu nad ise samas kõige rohkem ka eksivad. ma tahan suhelda inimestega, kes mind õnnelikuks teevad (või kui nüüd vähem optimist olla, siis vähemalt kes mind õnnetuks ei tee); kes mind naerma ajavad; kellega suheldes pidevalt keelde ei pea hammustama; kes mind huvitavad; kes mulle midagi õpetavad; kes oma sõna peavad. kas seda on tõesti liiga palju palutud? kas tänapäeval on omakasupüüdmatuid häid inimesi üldse enam olemas? ma ei räägi loomulikult absoluutsetest väärtustest ega 100%st, vaid pigem üldisest suundumusest. 

kindlasti ei ole ma ka ise alati ideaalne kaaslane ja sõber. kindlasti hüppan ma teinekord põhjuseta alt ära ning võtan rohkem kui annan. aga käsi südamel: ma püüan alati kaalukaussi tasakaalus hoida. ma ei taha kunagi, et teisel minupärast midagi tegemata jääks. et ta end viletsalt tunneks. et tal halb oleks. et ta minu pärast asjatult ootama peaks. et ta minu pärast asjatult lootma peaks. 

selle viimase lausega jõudsingi vist tuumani, mida tegelikult sissekannet kirjutama hakates öelda tahtsin: põhjendamatud lootused (mis alguses loomulikult mingil põhjusel tekivad, sest nende tekkimiseks on loodud mingid eeldused, mis hiljem maha salatakse/vaikitakse) teevad kurjamoodi haiget ja ma ei ütle seda tavaliselt kunagi välja. aga näe, nüüd ütlen. ja lausa kirjalikult. 

aia.

ma arvasin, et kodust pirtale ja tagasi joosta on valus. senikaua, kuni täna hommikul uued kingad (NB! ilma kontsadeta) jalga panin ja tööle hakkasin tulema. juba karja tänavale jõudes oli selline tunne, et kingad on mu jalanaha läbisöömisega alustanud ning raekoja platsile jõudes oma ülesandega ka edukalt toime tulnud. issand olgu kiidetud rae apteegi eest, sest muidu oleksin vist pildi kotti pannud. ma olen erinevate hõõrumiste ja jalapeale käimiste spetsialist, kuna praktiliselt ükski jalanõu ei jäta mu kapjadele paar esimest korda kandes survet avaldamata, aga see tänahommikune oli küll uuest klassist. lausa kahju hakkas, et ma massohist pole. nii palju head valu läks raisku. 

vot see on sport, ma ütlen. 

p.s. aa, aaaa, aaaaa, ei saa siinkohal ekstra väljatoomata ja rõhutamata jätta, et jooksin eile pirtale (hea küll, väike naiselik liialdus. PÄRIS pirtani ei jooksnud, aga promenaadi lõppu küll) ja tagasi. töölt koju jõudes oli millegipärast kaks kandvat mõtet. et kas jooma või jooksma. jooksma võitis. pole paar kuud vist nii pikka jooksutrenni teinud. mõnus oli. isegi üleeilse bodypumpi kangete jalgade peale oli mõnus. veel mõnusam oli see, et peale jooksu ei tahtnud joomisest enam mõeldagi. muidugi jooma ja JOOMA on kaks erinevat asja, ma mõtlen hetkel "jooma't", mis oleks tähendanud maksimaalse programmi realiseerumisel kultuurset veinitamist või lõbusat siiderdamist või no kõige äärmisel juhul mõõdukat gintonicutamist. aga hea, et seda ei tulnud, tänase ilmaga on peavalu nagunii olemas ning kellele neid alkoholikaloreid ikka vaja on :)

kandev sõnum.

jalutasin eile mööda öiseid tänavaid ning korraga vaatas seinalt vastu sõnum "pask on su semu". kehitasin õlgu ja jalutasin edasi. järgmiseks tuli "shit happens". noogutasin mõtlikult ning jätkasin teekonda. viimasena teatati, et "be positive". siis kiskus suu juba naeru täis. uskumatu, kuidas kolm erinevat seina kolmes erinevas linnaosas kolme nii erinevat ja samas nii sarnast sõnumit just sellisel hetkel mulle öelda oskavad.

ma ei teagi.

ma ei teagi, kas tahaks kellelegi taldriku pähe puruks lüüa või lihtsalt end diivanile kerra tõmmata.

ma ei teagi, kas tahaks täiest kõrist karjuda või vaikides kuhugi ära kaduda.

ma ei teagi, kas tahaks end täis juua ja kluppi minna või raamatuga voodisse kobida.

ma ei teagi, kas peaksin liblikaid ignoreerima või neid juurde kasvatama.

ma vihkan seda, kui plaan olemas on, aga... ma ei teagi, kuidas seda lauset nüüd lõpetada.

ma ei teagi, miks viimasel ajal ei suuda ma siia mitte midagi kirjutada, millel tegelikult ka tähtsust oleks. tegelikult tean küll. aga ma ei oska selle teadmisega midagi peale hakata.

mul on nii kõrini silmakirjatsemisest ja valetamisest ja vassimisest ja vee sogamistest ja luiskamistest ja ülelaskmistest ja altvedamistest ja enda paremaks tegemistest ja võltsidest inimestest. mul on kõrini hea näo tegemisest, kui tegelikult kõik pekkis on. ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad olukordadega lihtsalt leppida, ilma ultimaatumeid esitamata. kuidas nad suudavad aastaid oodata, ilma mingit kindlust omamata. mul on kõrini sellest enesekesksusest, millega teiste tunnete peale lihtsalt vilistatakse. mis veel hullem: ennast ohvrina nähakse ning teistelt kaastunnet noritakse. mul on lihtsalt nii kõrini, et ei saa siia rohkem mitte midagi kirjutada.

täna.

on üks ootamatult tore ja asine päev olnud ning loodan, et õhtu tuleb veel toredam (ja kindlasti võiks ta vähem asisem tulla, kuna ma olen ikkagi ju üks emotsionaalne naine, mitte mingi asine tädi, eksoleonju. siinkohal ei ole lugejate kommentaarid oodatud. eriti mitte mõnede kurjade onude kommentaarid, kedasid ma inglise keelega ei aidanud).

paar asja on mind juba alates laupäeva varahommikust piinanud ning tahaks nendega kuidagi tegeleda. et saaks neist paremini aru või jõuaks mingisugusele järeldusele või paneks need mõtted kuhugi karpi ja kleebiks  neile kategoriseeriva sildi peale... pagan, kui asiselt see nüüd jälle kõlas.

ma lähen nüüd asiselt jooksma hoopis.

nii.

nii. nii. niii. niiiii. niiniiiii.

teinekord ei saa ma endast kohe absoluutselt mitte aru.