meestevalimise kriteeriumid.

mental note to myself: lisa mehevalimise kriteeriumite hulka kaks uut aspekti:

1. et talle kõikvõimalikud lahedad toiduained ja nende erinevad kooslused meeldiksid, mitte et ta ainult kardulast, liha ja jahukastet ei nõuaks. ma ei suuda kannatada inimesi, kes ei ole nõus uusi asju proovima. täiesti masendav. võiks tegelikult ju siiamaani koopas elada ja lõkkel mammutiliha küpsetada?

2. et ta niimoodi ei norskaks, et seda läbi kolme seina kuulda on.

oeh, ma räägin ju koguaeg, et vanatüdruku tulevik terendab silme ees.

kohe näha, et veebruar hakkab läbi saama.

ma saan terve reede õhtu ja laupäeva hommiku üksi kodus olla, juhhei. mulle ilgelt meeldib üksi kodus olla, sest siis saab kõike asju täpselt nii teha, nagu mul endal isu neid teha on. näiteks ei pea ma tulesid põlema panema, kui ei taha ja keegi ei räägi just siis, kui ma vait tahan olla ja keegi ei klõpsi kanaleid ja ei töllerda köögis ees ja ei kolista õhtul nõudega, kui ma juba magada tahan ja ei jäta asju laiali ja ei lähe pooleks tunniks dusshi alla. pidu, ühesõnaga. pidu minus eneses. kui ma enne plaanisin veel välja minna, siis kuuldes Vicky talvepäevadest, matsin igasugused plaanid maha ja tsillin nüüd kodus. nii hea, nii rahulik, nii tore, nii mõnus. mitte et mulle ei meeldiks Vickyga ühes korteris elada, ärge nüüd valesti aru saage, aga teinekord on vaja üksi olla.

ja ma sain teada, et üheses toas olemise eest pean ma ainult 2500 eeki juurde maksma. 14 ööd viies tärnis kohta pole see üldse mitte paha pakkumine. seega ma vist lähengi üksi. jalutan mööda paradiisirandu ja kiigun palmitüvel ja tsillin koos krabidega. mmmmm. juba tahan.

P.S. kui keegi juhtub meie kaubandusvõrgus maapirni kohtama, siis palun andke mulle sellest teada, sest ma olen juba täiesti meeleheitel. no mitte kui kuradi kuskilt ei leia ma seda neetud köögivilja.

lesbid.

lesbid töötavad ikka iga kord, kui on vaja natuke elevust tekitada. täitsa lõpp, mine või kadedaks.

käisin eile Benjamin Buttonit vaatamas lõpuks. nii ilus film oli. lihtsalt ilus ja südamlik ja tore ja üldse mitte küüniline/irooniline/sarkastiline. kuigi ma pean tõdema, et võrdlustel Forrest Gumpiga oli oma tõepõhi all, ei muutnud isegi see filmi minu jaoks vähem toredaks. pärast filmi kõndisin tükk aega mööda õhtust külma linna ja ei mõelnud mitte midagi. linn oli kusjuures huvitavalt tühi. nagu jõulu teisel pühal, kui mööda Vabaka äärt Pässast kesklinna tulin ja teekonnal umbes kolme inimest nägin. eile ei sõitnud eriti autosid ka, kui Narva maanteest üle sain ja seega oli ideaalne filmijärgse-jalutuskäigu-ja-mitte-millegi-peale-mõtlemise-olustik.

Brad Pitt töötab minu jaoks ikka veel. ta on vist ametlikult minu kõige pikem tiineka-crush, mis siiamaani kestab. no aga mis seal mitte meeldida on? naerulohud? kõhulihased? kutsusilmad? kergelt ülbe suhtumine? mjäu, ihu läks jampsi täis. ja kui ta filmis peale Aasias oldud aega tagasi tuli ja umbes 16-aastane välja pidi nägema.... mmmmmmmmm-double-njäu. nii, lõpetasin ilastamise, pühin klaviatuuri puhtaks ja olen normaalne edasi.

tegelt ei saa normaalne edasi olla, sest mul tuli just meelde, mida ma öösel unes nägin ja ma peaksin seda nüüd raidole rääkima ning teda sellega shokeerima, sest trenninorimisest ei saanud veel isu täis.

avalikud mõtted vs isiklikud mõtted.

kas isiklikud mõtted kaotavad midagi sellest, kui nad avalikult välja öelda? enamasti vist jah, sest siis kaob salapära ning inimestele meeldivad millegipärast salapärased asjad. avalik on tegelikult üldse kuidagi nõmeda kõlaga sõna. avalik naine on esimene sõnaühend, mis pähe tuleb. hmm, interesting.

"ma ei tea" seeria.

käisime Andul lennujaamas vastas ja küpsisekarp tuli meelde ja ma ei saanud sinna mitte midagi teha. fak, see on kõikse armsam asi, mida keegi mu heaks kunagi teinud on: sõita pässast bussiga lennujaama ja oodata seal tund aega hilinevat lennukit, et mulle õhtusöögiks isetehtud mandliküpsiseid tuua.

see tuleb mul iga kord meelde, kui sinust halvasti tahan mõelda ja läbi naeratuse on seda kuradi raske teha. ma olen vanas eas parajaks romantikuks muutunud.

Vicky küsis, et millal sa tagasi tuled. hea nali. nagu ma peaks seda teadma. nagu ma peaks seda teadma, kuhu sa üldse täpselt läksid. huvitav, et kõikide teiste jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma selliseid asju ei tea... võib-olla oleks mul ka viimane aeg see ebanormaalseks kuulutada? muidugi võib-olla oled sa juba kuskil Bronxis maha notitud ja su telefon on mõne getoräppari käes, sest kuidas muidu seletada fakti, et mul ikka veel mitte kui ainumastki smsi tulnud ei ole?

aaa siis.

kurat, kuidagi viltu veab hetkel. ma olen seda ikka ja jälle öelnud, et veebruar ei ole minu kuu.

tegin täna riidekapi korda ja selle "tasuks" tõmbas riidepuu mu täiesti uuest, kordagi kandmata kampsunist niidi niimoodi välja, et ma pean selle nüüd vist kodututele kandmiseks prügikasti äärde panema. sellest saab üks sitaks popp ja noortepärane kodutu, kui ta helelillas kampsunis supikööki sisse patseerib, "kannikese" pudel jopetaskus.

poest unustasin jälle mett osta ja nüüd joon vihaga juba teist kannutäit aloe vera lisandiga rohelist teed, mis ilma meeta nagu surmaputk maitseb.

trennis ei viitsinud ka terve nädala käia. annab tunda ka. roosad püksid, mis vahepeal juba vaata et suureks kippusid jääma, lähevad nüüd jälle nibinnabin täpselt kinni ja ekstraruumi pole kuskilt võtta. nii et homme vutvut kalevisse jooksma. said aru, plika?

puhkuse koha pealt pole ka targemaks saanud. ootan nagu hingeõnnistust, et too reisibüroo inimene mulle hinna kokku saaks. kui ta nüüd öelda kavatseb, et "oi, jäite kahjuks hiljaks, kohti pole enam" või et "oi, jäite kahjuks hiljaks ja peate nüüd 20 kilo rohkem maksma", siis läheb olemine kurjaks. ja vihjena võin öelda, et kurjaks mitte minu jaoks.

eile vaatasin lõpuks "kuhu põgenevad hinged" ära. huvitav, kas Rainer Sarnet tõmbas end filmi lõpuks pilve, või mis, aga ma ei saanud mitte kui emmigi aru, mis seal õigupoolest toimus ning mida vaatajale öelda taheti. ega alguski surematu sedööver polnud, kuid siiski jälgitav ja mõistetav. ma oleks Sethi osasse kellegi teise valinud... mõne tumedama ja salapärasema tüübi kui seda Andres Lõo on. ta tundub googeldades küll tore, tegus ja kunstnikuhing olema, kuid isegi paljukiidetud põsesarjad ei muutnud teda minu jaoks uskumisväärseks satanistiks. kasvõi Taavi Eelmaa oma satanistlike vuntsidega oleks usutavam olnud. ning nii palju, kui mulle ka Lenna meeldib, loodan, et nüüdseks ameerikast saadud näitlemistunnid on talle asja ette läinud. filmis oli ta ikkagi suhteliselt õnnetu. aga ära nuta, Lenna, sul on ikkagi sitaks lahe hääl. ja ilus oled ka :)

jeesus fak, fat joe kõhtu näitas praegu. tahaks nutta. tahaks vähemalt nelja paari six-back kõhulihaseid näha nüüd sellepeale. ma olen vist isegi nõus "marky mark abs" googeldama praegu.

5 minutit hiljem. õu jee, ma tegingi seda. hakkas tunduvalt parem. ja damn, olgu steroidid või mitte, aga need näevad ikka vinged välja.

creepy.

päris rõve: istud nimega baaris, jood umbes teist-liiga-paljut-gintonicut ja siis näed, kuidas kõrvallauas mingi kahtlaselt üliõpilase-nägu tüüp su endisele õppejõule keelt kõrva ajab.

niimoodi võib veel kaineks saada, eksoleonju.

p.s. tanel padar on nüüd ametlikult minu poolt armsaks kuulutatud. ma nägin teda täna esimest korda lives ja see rokkis ikka sajaga. eriti rokkisid ta naerulohud ja näoilmed. mul vist natuke neelud käisid.

beilis.

jeesus kevin, ma olen liiga palju beilist joonud. ja nüüd hakkab veerpalu sõidu kordust ka näitama. nii ilus päev, ma ütlen.

vicky tahab täna välja minna (tal on see umbes teine kord klubis peale keska lõppu) ja kuidas ma saaksin sellest kutsest keelduda? eriti, kuna täna nii ilus päev on, nagu ma juba ütlesin.

fak, ma olen alati arvanud, et beilis ei ole alkohol, aga nüüd pean vist oma arvamust muutma. jälle ilus päev. raido juba helistas mulle ja luges klubidekava ette, et ma talle öösel ei helistaks, klubikava ettelugemist ei nõuaks ja teda hammustada ei lubaks. nagu vist paar viimast korda juhtunud on. aga mida ei mäleta, seda pole olnud, eksoleonju.

ma tegelt ausõna ei joo nii palju, nagu siit lugedes mulje jääda võib. ma joon ainult teinekord ja natuke, aga lihtsalt siis, kui ma joon, tekib alati kas isu kirjutada või siis isu lollusi teha, milledest pärast huvitav kirjutada on. sellepärast ka nii palju alkosissekandeid.

mul on tunne, et täna tuleb üks naljakas õhtu.

Veerpalu tegi mu päeva.

super. isegi ainult delfi kommentaare iga sekundi tagant refreshides (ma olen ju koguaeg rääkinud, et siit kontorist on telekas puudu) oli super.

sellistel hetkedel armastan ma kõikide eesti meeste jäärapäisust, tagasihoidlikkust, sõnaahtrust, sest kõige selle taga on suur eesti hing, tohutu tahtejõud ja töö.

nii tore, et ainult ei suru, ei ikalda ja ei lange, vaid meedias vahepeal positiivseid emotsioone ka pakutakse. kuigi etv, neid emotsioone oleks sitaks lahe lives vaadata olnud, kui te leht kõikse aeg muud ka näidanuks kui ainult errorit.

kiire, kiire, aeglane.

kiire on, raisk. mis on hea, sest kõik ümberringi ainult räägivad, kuidas surub, tööd ei ole ning tuleb suht tühja passida. ma suudan umbes pool päeva muretult niisama netis surfata, aga kui sellega üks töönädal täita tuleks, siis oleks juba kurvad lood. ja närvilised ka.

kiirest hoolimata tegin oma (või no ausaks jäädes siiski Maru) hernesupi valmis. mmmmmmmm, see oli täpselt 3 korda parem, kui lootsin. ja nüüd ma võin öelda, et tean, kuidas maitseb bataat, sinepiseemned, chariza pasta, päiksekuivatatud tomatid, tsilli, küüslauk, sibul, mingi vorst, mille nimi mul meelde ei tule ning veel hunnik toredaid koostisaineid ühe laheda hernesupi sees. üks "aga" muidugi jäi: ma leotasin küll herneid 24 h ja keetsin 70 mintsa, aga nad jäid ikkagi tsutike kõvaks. mulle isiklikult meeldis, aga kui ma peaksin kellelegi teisele oma suppi pakkuma, siis tunneksin vajadust herneste olukorda seletada. kui ma nüüd muidugi mõtlema hakkan, siis ega ma ei teagi täpselt, kui pehmed herned hernesupi sees käivad... nii et no harm done, ignoreerige neid paari viimast lauset:)

ja ma kirjutasin nüüd 6 retsepti veel välja, mida tahaks kõiki kohe teha. trennis pole sellel nädalal kordagi käinud, sest kuidagi kohe ei viitsi. aga sööks küll, eksoleonju. nii et varsti purjetan täispurjes.

kui nüüd ausalt kõik ära rääkida.

ma lugesin praegu täiesti tavapäraselt voodis raamatut ja sain ilmutuse:

ma tahan suhet. ma tahan suhet, kus saaksin oma tundeid välja näidata ja neist rääkida ja neid jagada, kartmata, et mis siis juhtub, kui ma jääkuningannana ei käitu.

ma tahan teise tegemiste-olemiste-veidrustega arvestada ja tahan, et teine minu omadega arvestaks.

ma tahan kompromisse teha. ja endaga võidelda, aga lõpuks ikkagi aru saada, et kompromiss on tore.

ma tahan pühapäeva hommikul piparmünditeed ja pannkooke ning ühist lehelugemist. ja "kuidas sul tööl läks?" vestlusi ja "kas lähed täna trenni ka" vestlusi ja "mis ma poest toon" vestlusi.

ma tahan, et koos hea vaikida oleks. lihtsalt tundide kaupa ühes ruumis olla, mitte sõnagi rääkida, omi asju teha, kuid tunda, et ta on ka siin ning et see teadmine sind seest soojaks teeb ja naeratama paneb.

ma tahan, et ma ei peaks paanikasse minema, kui päevad õigel ajal ei hakka, sest see võib vastikuid valikuid tähendada.

ma tahan, et ma nutma ei peaks, kui nädal aega ühtegi smsi ei tule. isegi mitte "ma jõudsin nüüd kohale" smsi.

ma tahan enda vastu lõpuks aus olla. ja sellepärast ei kustuta ma seda ära, nagu tavaliselt, vaid vajutan kohe "publish post" nuppu.

piirideta lollus ja piirideta loovus.

tundub, et ühes majandusega on inimeste intellektuaalsuse tase ka langema hakanud. ma arvatavasti saan lähimal ajal südari, kui veel mõne puuduliku kodanikuga rohkem kui kolm maili/telefonikõnet suhtlema pean.

kogu selles sopameres oli päiksekiir päevas Jüri Kuuskemaa artikkel Postimehes, millele ma kahe käega alla kirjutan. ega ma ise ka patust prii pole, sest tegelikult on osad ingliskeelsed lahedad väljendid lihtsalt tõlkimatud ning "sau" ja "okei" on ka minu sõnavarasse suhteliselt sisse juurdunud, aga artikkel oli sellest hoolimata mõnus ja stimuleeriv lugemine. õnneks pole ma ka ajakirjanik/avaliku elu tegelane, kelle keelekasutust hoolega monitoorima peaks.

Kuuskemaa laineharjal purjetades sain keelt arendada järjekordset kodutööd tehes, kuhu seekord kõvasti aega investeerisin. mõnus on vabatahtlikult midagi kasulikku õppida ning seda protsessi samas ka nautida. keska ajal tundusid mulle 80% aineid absoluutselt mittevajalikud, niipalju pingutasin, et vähemalt "4" kätte saaksin. ülejäänud 20% olid mõnusad, vajalikud ja toredad ained, millesse ka panustasin. ülikoolis tundus samamoodi osa õppekavast mittevajalikuna, seega tegin ka seal oma valikud. nüüd liitusin kursusega täitsa vabatahtlikult ja seega on motivatsiooni pingutada. varsti olen piirideta loov ja ma arvan, et sellest tuleb iga disaineri õudus-projektijuhi-unenägu :)

herned likku.

eile õhtul läks "8 mile" peale kahte atiõhtut täpselt nagu rusikas silmaauku. mõnus, nostalgiline, kurbmagus. ja kuigi mu pubeka-aastatest on juba mõned kuud möödas, on eminem ikkagi lahe. ja geniaalne. ja tore. ja muhe. ja nummi natuke servast. ja kergelt risto nägu ka. igatahes tundsin, kuidas elu minusse vaikselt tagasi voolab, sest kaks õhtut väljas on ikka üks õhtu liiga palju. teisel õhtul ei küsitud mu käest dokumenti ka, raisk. ju ma siis nägin "teine-õhtu-väljas" välja.

sellest rääkides. majanduslangus ja surutis my ass. reedel pidi club tallinnas "vigaste pruutide" pidu olema. sissepääs ja viin 13 eeki. et siis plaani võetud. jõudsime 00.30 ajal klubi ukse taha ja oh sa jeesus, kus oli inimesi. poole tunniga ei liikunud järjekord mitte kui sentimeetritki, pigem läks ainult pikemaks, sest jobid trügisid koguaeg vahele. seega mõtlesime, et ega nüüd koju ei kõlba ikka minna, kui juba välja tuldud sai ning läksime atlanti. eeldasime, et seal ju ikka inimesi pole, kui kõik CT-s on. ja siis saime pool tundi piletijärjekorras, pool tundi baarijärjekorras, 20 mintsa tualetijärjekorras ning janne veel 10 mintsa suitsuruumijärjekorras seista (mina seda ei saanud, sest ma ju ei tee suitsu). aga ei ole halba ilma heata - baarman nägi meie nägudelt tülpimust ning selle leevendamiseks tegi long islandi alkokoguseid ülemõõtmata. mis tähendas seda, et klaasi sai 75% alkot ja 25% cocat. mitte et ma nutaks. igatahes tantsisin selgelt omasooiharate noormeestega ja ei saanud arugi, kui kell juba magamisaeg oli.

hommikul oli kindel hessimeelsus ning kaks juustuburgerit + suusatamine + koss + õhtused friikartulid ja asti päästsid päeva. ja atis oli ikka palju inimesi.

pühapäeva hommikul tundus juba, et tegelikult võiks ju täna ka välja minna.

aa. ja siis ma leidsin täiesti täiusliku puhkusekoha ka, aga ma ei saa sellest veel rääkida, sest muidu sõnun midagi ära.

aaa. ja siis ma võtsin järgmise maru-supi ette. homme läheb kokkamiseks, täna panin herned likku (no pekki, kui keegi oleks mulle öelnud, et ma kunagi minavormis "panin herned likku" ütlen, siis oleks kergelt muige näkku tõmmanud küll).

hoidke pöialt.

et ma täna suitsu ei teeks.

poolteist kuud on ilma hakkama saadud, 3.5 kuud veel minna, et kihlvedu võita ja siis loodetavasti enam mitte kunagi nagunii suitsu tahta.

aga viimane suits oli 01.01.09 kell 6 hommikul janne köögis ja nüüd lähen sinna kööki esimest korda suitsutuna tagasi. kardan natuke. selles köögis on alati saadud ikka nii tõmmata, et aknast enam välja ei näe.

ja, ma tean, et nii ei ole ilus.

gripp, printsid, peekon ja kohupiimakook.

päev läbi on tunne, nagu oleks maailm mulle pähe kukkunud. päris pilti eest ära ei löönud, aga uimaseks võttis küll. seega lasingi töölt varem jalga ja üritasin inimeseks saada. tegin gigamegahead suppi, kuhu panin ekstrakoguse ingverit, küüslauku, sibulat ja chillit, lootuses, et see kõik haigusepisikud halastamatult ära tapavad. sest cammon, homme õhtul on ju plaanis Tartu ja Club Tallinn koos "vigaste pruutide", 13 eekise viina ja kõige muu sinnajuurde kuuluvaga. sellele mõeldes tegin kaks portsu teed ka topeltmeega ning siis magasin ka kaks tundi. nüüd ma küll ei tea, mida öösel peale hakkan, aga tunne on peaaegu inimese oma. seega tundub, et sain täpselt õigel ajal jaole.

alguses ei olnud üldse söögiisu, peaaegu et vastumeelselt ajasin endale taldrikutäie suppi sisse, aga siis tuli vaim peale ja ütleme nii, et nüüd ei pea ma väga muretsema, et suppi üle jäi :) viimased riismed kraapisin teelusikaga otse potist otse suhu. stiilne ja seksikas. kõht muidugi näeb umbes selline välja, nagu oleks koos supiga ka kastruli alla neelanud, aga mis siis. kes mu kõhtu ikka vaatab, eksoleonju. häh, tegelt peaks pigem ütlema, et kellele ma oma kõhtu ikka näitan, eksoleonju. hmm, see oli nüüd vist passive agressive. aga las ta olla.

haiguse võis iseenesest põhjustada ka ülim lollus, millega eile kokku puutusin. sellised juhtumid annavad muidugi lootust, et ma võin kunagi näiteks inglise kuningannaks saada (kogu mu lõputut tarkust ja piiritut intelligentsust arvestades), kui nii ebakompetentsed inimesed suuri organisatsioone puudutavaid suhteliselt elulise tähtsusega otsuseid vastu võtma usaldatud on. sest kui nemad oma tööga hakkama saavad (kuna neid siiamaani lahti lastud ei ole), siis saan mina selline väikse jupi nagu ühendkuningriigi juhtimisega ka hakkama. mitte et mul selleks olulisi ambitsioone oleks. muidugi kui nüüd lähemalt mõelda, siis prints Harry läks suht äsja oma LAV girlfriendist lahku... huvitav, kas ta ka koos briti poissmeestega Tallinna peal hängimas käib? tema kaudu saaks end perekonda sisse smugeldada, siis Williamile külje alla ujuda (kuigi Harry on way nummim) ja dadaaa, troon juba paistabki. Charlesi ja Camilla saadame mõnda toredasse maamõisa hobuseid pidama ja polot mängima ning juba ma punasest sametist kullast käeleenidega troonil trooningi.

ja ärge muretsege, ma kirjutan blogi kuningannana ka edasi. siis saate ekstraannuse uuemat kõmu ja klatsi otse sündmuste keerisest: kes kellega käib, kes kellele ära torkas, kes keda tappa üritas ja kõik muu kuninglik staff. lisaks lasen Eesti UK parimaks sõbraks kuulutada ning korra kuus tasuta peekon + oad igale perele!

peekonist rääkides: jesus fuck, inimesed on ikka segased.

kohupiimakoogist rääkides: tahan!

huvitav, kas ma tõesti pole rase, et peekonist, mis mulle tegelikult üldse väga ei meeldigi, mõte sujuvalt jälle koogini jõuab? täna laveerisin end poes kõikidest kookidest ohutult mööda. ja ainult selleks, et viineripirukate otsa koperdada. saate aru, nad olid faking soojad ja mõnusalt rasvased. aga ma ei võtnud kolme, vaid ainult kaks. ausõna. kikukas.

"ma ei tea" seeria.

ma ei teagi nüüd, kas olla pigem kurb või pigem rõõmus.

rõõmus olla on alati kergem.
kurb olles saab kiiremini aru, mida järgmiseks tahad teha.

rõõmus olles ei ole vaja teiste eest pisaraid peita ega valetada, et haigutus tuli peale.
kurb olles hakkab pea "mida ma tahan järgmiseks teha" mõtetest valutama ning silmad on hommikul punased nagu küülikul.

rõõmus olles saab asju võtta nii, nagu nad hetkel on ning mitte midagi ei ole vaja juurde või maha mõelda.
kurb olles tulevad "aga miks", "kas", "äkki" mõtted nagu suvised kärbsed pea ümber sumisema.

rõõmus olles... ma ei tea, raskeks läks nende rõõmsate asjade mõtlemine. ma vist ikkagi ei ole rõõmus.

pildi sain sealt.

tahan seda ka koogi kõrvale!

tahan!

tahan kooki!

piisab vaid sellest, kui reedel helen üle lasta, kell 21 magama minna, laupäeval kella 14st alates "how i met you mother" ja natuke "the l-wordi" vaadata, suuuuur kanavõileib, mõned juustupulgad ja palju balsnacki krõpsu süüa + punast veini juua, pühapäeval üles ärgata (kusjuures suhteliselt vara ärgata), süüa, lehte lugeda, koristada, solaariumis käia, kursuse kodutööd ära teha, süüa teha ja süüa ning ongi nädalavahetus läbi, "tõehetk" käimas ja homne tööhommik käega katsuda.

ainuke asi, mille üle ma siin nimekirjas uhke võin olla, on kodutöödega ühelepoole saamine, sest tõelise pugejana vilistasin ma igasugustele etteantud 1500 tähemärki piirangutele ja kirjutasin ikka nii, et klaviatuur tossas. häh, ma ei julge tähemärgilugejat üldse kasutatagi, sest muidu võib liiga pugeja tunne tekkida. kui selline asi üldse olemas saab olla, lalalala.

kurask, magusaisu tapab. ma tahaks praegu tüki napolionikooki, siis jäätist, siis choclate chip küpsiseid, siis toorjuustukooki, siis shokolaadi muffineid, siis Maru punasesõtrakooki, siis kakaod, siis pannkooki jäätise ja maasikamoosiga. kindlasti oleks midagi veel, mille peale ma praegusel hetkel ei tule, aga mida nähes ma ta kohe põske pistaks. aga õnneks oli mul terve pakk beebiporgandeid + natsa laabijuustu, need tegid kõhu peaaegu et täis, nii et nüüd tuleb ruttu enne magama minna, kui jälle tunne tekib, et midagi sisse mahuks. tegelt mul hakkas seda nimekirja vaadates natuke kõhus keerama, seega tahaks nüüd hoopis rollmopsi.

vahemärkusena vastuseks sinu mõttes esitatud küsimusele: ei, ma ei ole rase:) vähemalt mitte teadlikult, lalala.

maailma kõige kõige parim supp

ma tegin nüüd ametlikult maailma kõige parema supi. ja sõin seda kaks suurt taldrikutäit ära ka. ole õnnistatud, Maru. ole õnnistatud piret, et sa nii tore olid, et supitegemise ette võtsid.

JA KUSJUURES ma ei jälginud täpselt retsepti, vaid ikka ratsisin ka natuke. ma oman täiega.

JA KUSKUSJUURES, ma ei välista, et siia järgmine sissekanne uuesti sama pealkirja kannab, sest ma kavatsen nüüd hullult kokkama hakata. nii et ärge mind siis hukka mõistke, ma selline emotsionaalne tüdruk :)

äääää, uudistes ütles just, et lätis on jälle kollatõbi. ei taha väga. ma mängin nii, et haiguse ees on piir kinni ja ta jääbki lätisse, mitte ei tule tallinnasse, siia minu korteri ukse taha kraapima.

topeltäääää, andres on lõuna-aafrikas ja seal on homme +27 ning nad elavad kolme magamistoaga majas. söök tuuakse iga päev kohale ning sinu mureks on süüa ja päikest võtta; ringi kolada ja pildistada; veelkord süüa ja ujuda. ma vist olen ikka nii palju mugavuspede, et tahaks ka nii. et ei peaks asjade pärast muretsema ja sebima, vaid saaks tõeliselt mitte midagi asjalikku teha ja samas kõiki mugavusi nautida, lalalala. muidugi kui keegi teine minu eest sebiks, võiks ma vabalt ka india rongis sõita. aga no kui ma ise orgunnima pean, siis ei viitsi. nagunii on kogu mu töö üks suur orgunnimine, puhkuse ajal tahaks tööväliste asjadega tegeleda.

ei, ma olen praegu ikka täiesti overexcited. ja seda kõike ühe pisikese vürtsise supi pärast. nii tore päev, nii tore supp, nii tore mina, et ma seda teha viitsisin.

P.S. mart laar on paksuks läinud ja sellega seoses veel rohkem mõmmibeebi nägu. vaene mees. samas kindlasti sellepärast temast onu kuulus poliitik saigi, et tsikid ei tahtnud nooruspõlves mõmmibeebiga ringi hängida ning väike mart investeeris kogu oma aja endasse ning teadmiste kogumisse. ei tea, kas nüüd tasub investeering (et vanemad provvad hindavad mõistust, mitte välimust, you know) end naisterindel lõpuks ära ka? mart, söö rohkem suppi. hea, kerge ja tervislik.

kuidas halb tuju sisse ja välja kolis.

mõndadel inimestel tuleks kirjalik eneseväljendus surmanuhtluse ähvardusel ära keelata. täitsa uskumatu lugu, kuidas kõik silmast-silma väljateenitud plusspunktid nõmedate õigekeelereeglite eiramise tõttu kiiremini sulavad, kui lumi loodetavasti varsti saabuvate plusskraadide mõjul (no nüüd sai küll selline lause, mille üle kirjandusõpetaja uhke võiks olla).

eilses depressiivses tujus oli töö tegemise asemel õige hetk oma mälu koristada. ja vanadelt asjadelt tolmu pühkida, neid korraks vaadata ja siis riiulile tagasi panna. vaatasin ühte ja vaatasin teistpidi ning jube kummaline, kuidas mälu halvad mälestused ära kustutab ning head asjad alles jätab. vähemalt minu altsaimeri-mälu käitub nii. mäletan palju palju palju häid hetki, kuigi tegelikult reaalselt oli neid palju vähem kui negatiivseid. aga tee või tina, isegi pika halva tujuga punnitamise peale ei meenunud suurt kedagi. ütleme nii, et sellest depressioon taganema ei hakanud, pigem kasvas, seega otsustasin endale muud meelelahutust otsida. seega tegin natuke tööd ja tundsin, kuidas see mu tujule kõva portsu negativismi-toitu ette viskas.

kogu selle hunniku kavatsesin peale tööd trenni lohistada, sest trenn aitab alati ja iga asja vastu. eile aitas veel eriti, kuna raido oli suurepäraselt nõrgas vormis ja see lõbustas mind suuresti. lisaks sain pärast tema allaandmist end mingi tüübi sappa haakida, kes tõsist tempot arendas ning seega tegin arvatavasti oma kõikide aegade tempo- ja märja-särgi-rekordi. juhhei. viha sai kasulikult kanaliseeritud, negatiivsus välja higistatud ja koos särgiga pesumasinasse pandud ning ma tundsin juba positiivseid võnkeid lähenemas... asi muutus ohtlikuks - äkki ei suudagi ma halba tuju päeva lõpuni hoida?

siis järgnes muidugi suureskooriline võit kaardimängus, mis halva tuju veel natuke kaugemale ajas. lisaks veel nauding, mida suudavad vaid "ameerika supermodelle" vaatamasunnitud mehed pakkuda ja halb tuju oligi vähemalt minu korterist selleks korraks välja kolinud. loodan, et ta läks maakleri juurde. ja võttis "alandan nende toredate üürnike üüri" mõtte endaga kaasa. kui ta muidugi päriselt nii mõtleks, siis ma oleksin vabalt nõus halba tuju veel mõned päevad enda juures ka majutama.

nii. ja nüüd ma võtan riiulilt selle suurepärase "maru kokaraamatu", kirjutan sealt mingi njämma toidu tegemiseks vajaliku välja ja hakkan homme... või äärmisel juhul ülehomme niimoodi kokkama, et järgmiseks ostate "pitu kokaraamatu".

ikaldus.

ma arvan, et täna on ametlikult kõige mõttetum päev. tegelikult ei arva, vaid tean.

ma ei leia mitte kui kuradi kohast kohta, kust postitus parooli alla panna. täiesti haige, miks ma pean mingeid funktsionaalsusi pool tundi otsima ja kõige tipuks neid ka mitte leidma? mitte et ma väga tahaks midagi parooli alla panna, aga KUI ma seda teha tahaksin, siis ma ei saaks, sest seda kohta ei ole lihtviisiliselt olemas. ma lugesin isegi "help" lehe läbi, aga ei midagi. absoluutselt kasutaja-vaenulik.

lisaks ajab mind närvi, et kui blogi kirjutamise ajal vahepeal mõni meil saata või kellegagi msnis rääkida, siis kursor ei tule automaatselt blogi kirjutamise aknasse kaasa, kui lehe uuesti ette võtan, vaid jääb eelmisesse aknasse maha. kirjutad ja kirjutad ning avastad mingil hetkel, et kõik jutt on hoopis kellegi msni-aknas.

ikaldus, ma ütlen.