tööst.

kõige vastikum osa mu tööst on oodata, millal disaineritele tagasisidet saan anda. mõnikord on nii, et kõik kujundused on majast väljas, mul ei ole muffigi muud teha, kui istuda ja oodata, et klient asja üle vaataks ning oma arvamuse paljastaks. selline niisama passimine ajab olemise kergelt psühhopaatiliseks. eriti siis, kui kõikide tööde trükitähtajad on tegelikult juba eile ära olnud ja klientidel on ikkagi aega kujunduse otsas istuda ja kuldmune haududa. sest ega seda ei mäleta pärast enam keegi, et tema kommentaaride (mittesaabumise) pärast töö õigel ajal tootmisesse ei läinud. mäletatakse ainult seda, et lõpp-produkti õigel ajal kätte ei saadud.

aga ma olen ikka kõva arengu läbi teinud. kui eelmisel aastal samal ajal oleksin iga hilineva kommentaari peale peaaegu koomasse langenud, sest tahtsin kõik asjad meie poolt õigeks ajaks valmis saada, siis nüüd on nahk paksenenud ning ma suudan olukorda stoilisema rahuga suhtuda. mitte küll veel liiga rahulikult, aga vähemalt ei muretse ma enam endal südant valutama (ja, füüsiliselt valutama. no mis teha, kui vanajumal mu nõnna kohusetundlikuks lõi). lisaks oskan nüüd ka elus oodata. kunagi olin kõige kannatamatum inimene, keda te iialgi kohanud olete. kõik pidi toimuma nüüd ja kohe. nüüdseks suudan juba vabalt tsillida ja ajal voolata lasta.

samas ma loodan, et ma mitte kunagi nii rahulikuks ei muutu, et mind enam ei huvita, kas asjad saavad valmis või mitte. sest kui see hetk kätte jõuab, siis ei tohiks ma oma tööd enam teha. ja pealegi jääks siis ära "väike adrekalaks igas päevas", mis praegu vere ikka korralikult käima tõmbab ning tööd üleandes mõnusa rahulolu-tunde kaasa toob.