kaks ja pool mõtet.

1. tartlased on hullud. eriti peale veiko jaanalinnuprae manustamist (ma arvan, et seal oli vähemalt linnugripp sees. muidugi tumedas õlles marineerimine oli kindlasti ka abiks). eriti peale "you faking drinking machine" loo kolmandat kuulamist (tegelikult on suhteliselt geniaalne, kuidas nii purjus laudurid suudavad üldse nii geniaalse laulu lambist laua taga istudes ja kitarri näppides kokku panna). ma arvan, et lugupeetud härra taksojuht, kes meid mintsa viis, sai teepeal kolm minisüdarit. eriti kui eku midagi siledast siilist ja tema siledatest organitest rääkis.

1.5. peaks täna tartusse minema.... :)?

2. täna siis ongi meid viimast päeva kaheksa. ma ei kujuta esmaspäeva hommikut väga ette.

kuidas kurat nad kõik nii palju jala käivad?

tra, ma kohe pean natuke kurtma praegu.

ma ei saa aru, kas need "käi jala" sammutulemuste edetabeli esimesed kümme inimest üldse midagi muuud ka teevad, kui ainult mööda ilma jala ringi kihutavad? ma pingutan nii et ninast veri väljas ja käimisest kopp ees, aga ikka olen esimesest ca 50 000 sammuga taga (mis on kaks minu keskmist päevatulemust). ja see 25 000 sammu tuleb iga päevaga üha raskemalt, sest mul lõppevad sõna otseses mõttes kohad ära, kuhu jalutada. ma olen käinud nii nõmmel kui pässas kui rocca al mares kui mustamäel kui stroomis kui koplis kui kalamajas kui kadriorus kui pirital kui kristiines kui tondil. lasnamägi ja õismägi on veel läbi trampimata, aga no offence, need mind väga ei ahvatle ka.

täna käisin koplis ja eksisin täiesti tahtmatult kümne aasta tagustele radadele. naljakas oli end korraga leida tänavalt, mida mööda sai kunagi nii mitu korda mindud, endal süda ootusärevusest kurgus. ja kõige naljakam on see, et nüüd ma isegi ei mõelnud selle peale enne, kui tuttavale majale peaaegu et otsa koperdasin. siis tuli korraga sada mälestust ja mõtet. mäletad, sellel tänavanurgal... ja seal poest.... hirmus. 10 aastat. see on terve igavik. mul on mälestusi, mille kohta ma saan öelda, et see oli 10 aastat tagasi. ja ma olin siis omaarust juba täiesti täiskasvanu, eksoleonju, mis on kogu loo juures kõige õudsem.

ja nüüd ei tundnud ma mitte midagi. võib-olla ainult kerget vastikusvärinat. kas ma vaatan ka praegustele kõhuliblikatele 10 aasta pärast ainult vastikusvärinaga? kole perspektiiv.

kondoom ja politsei.

eile tiirutasin natsa kristiine vahel ning nägin lausa kahte huvitavat asja.

keset kotka tänava kõnniteed, kristiine keskuse taga, vedeles maas kondoom. tekkisid järgmised mõtted:

• huvitav, kas kellelgi tuli nii suur isu peale, et ei suutnud koduni kannatada?
• huvitav, kuskohas nad siis kuuma andsid, sest põõsaid väga kuskil ei olnud. prügikastide taga?
  
• huvitav, kas kellelgi (meesisikul) kukkus kasutatud kondoom taskust/kotist välja?
• huvitav, kas kellelgi (naisisikul) kukkus kasutatud kondoom... kuskilt seest välja?
• huvitav, kas keegi viskas selle autoaknast välja? (ja huvitav, kas kogu äktsion tõmmati siis roolitaga käima? ja kas siis olu nagu filmis, et mees pani silmad kinni ja käed kuklale? ja kes siis rooli hoidis?
  
• huvitav, kas keegi viskas selle aknast/rõdult välja? (siis oleks pidanud muidugi väga hästi viskama, sest lähim aken oli umbes 100 meetri kaugusel.
• huvitav, äkki mõni prükkar leidis selle prügikastist, võttis kaasa, et no äkki veab hiljem, kuid siis avastades et ikkagi ei vea mitte, viskas kummi suures vihas keset kotka tänavat maha.

P.S. naljad teemal "näljane mõtleb ikka leivast" palun tegemata jätta.
P.P.S. no hea küll, kui need väga naljakad naljad on, siis võib teha.

ja teine asi, mida jalutades näha sai, oli sõle-paldiski mnt ristis, kus punase tule taha seisma jäänud autole lendasid korraga igast ilmakaarest politseinikud peale, tirisid autoukse lahti ja karjusid hirmsa häälega, et "eesti politsei, käed üles". esimene mõte oli, et filmivõtted toimuvad vist kuskil, sest hüüatus kõlas jube feigilt. aga näed, ju siis eestis tunduvadki ka päris asjad palju vähemvõimsamad kui ameerika filmis. ma kauemaks ei saanud vaatama jääda, sest supermodellid hakkasid ja ma pidin koju minema.

nõuanne.

kui te peaksite kunagi juurdlema, kas tasub shampuse juurde koolaga viskit ja siis koola lõppemisel mahlaga viskit juua, vahepeal veel üks siider võtta, siis gin&tonicule üle minna ning hommikul kahe siidriga lõpetada, siis ma võin teile kohe öelda, et

a. kui te tahate, et palju huvitavaid asju juhtuks, siis tasub.
b. kui te ei taha, et hommikul mõtlema peaks, et tra..., siis ei tasu.

kui ma üldse midagi armastan,

siis on see öine vihmase asfalti lõhn segamini toomingaõite lõhnaga.

siis on see värske basiiliku lõhn, kui kott mõnusat toitu täis laisalt kodu poole jalutada, basiilik käes, sest seda ei raatsi lihtsalt kotti panna.

siis on see pungas sirelite lõhn just sellel hetkel, kui tänavalaternad põlema süttivad.

siis on see peale trenni dusshi alt tulemise lõhn.

siis on see järva-jaani kasekopli lõhn peale jaanipäeva, kui lõkke tukid veel suitsevad.

siis on see Armani Gio lõhn segamini nahktagilõhnaga. ja kui siia veel mootorratta bensiini ja tuule lõhn juurde panna, siis olen ma absoluutselt müüdud.

siis on see vihmaveega pestud ja väljas kuivanud voodipesu lõhn.

siis on see äsjaostetud hea raamatu lahtitegemise lõhn.

siis on see värske pesto lõhn.

siis on see suvise grillipeo kanashaslõki lõhn.

siis on see öise mere lõhn.

siis on see piparmünditee lõhn hästi külmal talveõhtul.

siis praegusel hetkel on see maailma kõige parema kartuli-tuunikalapiruka ja bali rohelise tee lõhn

maijooks.

kui minu kell ja vanad silmad mind ei peta, siis sai maijooksu 7 km läbitud alla 5 mintsase kilomeetriajaga, mis on jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee kui lahe (minuti võtan oma ajast julmalt maha, sest kuna mulle ei meeldi trügida, startisin kuskilt naistemassi keskelt ning esimene minut läks puhtalt ootamisele, millal liikumahakkamine minuni jõuab).

ja järgmiseks aastaks väike meelespea: vaata rajakaarti, kuna muidu võid eelmise aasta rajale tuginedes lõpuspurdi umbes 500 meetrit liiga vara ette võtta ja vat siis muutub jooksmine küll vastikuks, kui finish seal pole, kus sa koguaeg arvasid teha olevat.

muidu oli mõnus joosta. jube mõnus isegi. raske ei olnud, mägesid ei olnud, nii paljudest sai mööda joosta :) (väike egobuust, mis mulle alati lisajõudu annab), minust jooksis mööda ainult üks naine (raisk, kõigepealt tema minust, siis mina temast, siis tema minust, siis mina temast ja selle neetud liiga varajase lõpuspurdiga tõmbasin ma end nii kinni, et enne lõppu sai ta must uuesti mööda ja ma lihtsalt ei jõudnud talle järgi minna). seega nuta või naera, aga trennist on tõesti kasu. eelmisel aastal olin vist enne maikat kaks korda jooksmas käinud ja siis oli poolel maal ikka hing paelaga kaelas, nüüd oleks võinud vabalt ka edasi joosta.

selleaastases nännikotis oli muuhulgas rull vetsupaberit. nii armas.

käi jala.

eile õhtuse seisuga jäi 82 sammu puudu, et nelja päevaga 100 000 sammu täis oleks saanud.

poleks tegelikult uskunud, et 10 000 sammu ikkagi nii keeruliselt kätte tuleb. enne arvasin, et kui jala tööle, tagasi + lõunal käin, on 10 000 sammu lapsemäng. tegelikult on tööle ja tagasi ca 6000 sammu ning lõuna annab olenevalt sellest, kuhu sööma lähen, kuskil 1000-2000 sammu juurde.

seega on mul kojujõudes tavaliselt alla 10 000 sammu ning ülejäänud ca 16 000 tuleb siis õhtul ära astuda. ma ei teagi, miks ma iga päev just 25 000 sammu käia tahan, aga nii ta kuidagi kujunenud on. siiamaani edukalt, kuid täna hommikul tundsin esimest korda, et parema jala hüppeliiges tuikab. aga hasart on kuidagi nii sees, et pressime edasi. niikaua, kuni jalg alt ära ei kuku, saab hakkama. ma arvan, et enne kui jalg ära kukub, saavad mul marsuudi mõtted otsa. siiamaani olen enam-vähem igasse linnaosasse jalutanud va lasnamäele. seega nüüd pean vist ka lasnamäe plaanidesse haarama, muidu hakkab varsti igav. ja seal igav kindlasti ei hakka. saan ka oma orienteerumisoskused proovile panna, sest senimaani olen iga kord Lasnamäel käies suutnud vähemalt kolm korda ära eksida.

andestamine.

ema korrutas mulle väiksena koguaeg, et liiga lihtsalt ei tohi teistele midagi andeks anda. et see jätab sinust nõrga inimese ning tallaaluse mulje. see arusaam on mind koguaeg saatnud, kuigi samas ei oska ma väga hästi viha pidada ning ei leia sellel ka väga olulist mõtet olema. kui ma juba kord välja olen öelnud, et mind midagi pahandas/solvas/riivas/puudutas, siis mida siin ikka enam mossitada. samas kui teised teaksid, kui (nende meelest) väikesed ja tühised asjad mulle teinekord lausa füüsiliselt haiget teevad, siis mõistaksid nad võib-olla mu ajutisi emotsioonitsemisi natuke paremini.

kui kaua peaks vihane olema, kui keegi, kes on lubanud sinuga reedel välja minna, alles esmaspäeva õhtul mokaotsast ütleb, et tal kadus telefon ära ning sellepärast ei saanudki väljaminekust asja?

kui kaua võiks vimma kanda, kui parim sõbranna su sünnipäeva ära unustab?

kui kaua oleks mõistlik mossitada, kui kokkulepitud lubadust murtakse?

kas oleks mõttekas kuri olla, kui inimene end kellegi teisena välja mängib ning pärast näo teeb, et kõik korras on?

kas on iseenesest mõistetav, et inimesed valetavad? või võib tõe selgudes siiski valeinfo edastaja peale pahane olla?

mõnikord oleks lihtsam elada, kui iga olukorra kohta oma reegel olemas oleks. samas olen ma kindel, et ma neid reegleid siis nagunii ignoreeriks ning iseotsustamise vabadust kõige tähtsamaks peaks.

seega ma otsustan. ja (loodetavasti) ei kahetse :)

palju toredaid inimesi.

mu blogorolli on juba päris paras posu erinevaid blogisid kogunenud. laias laastus võib nad jagada neljaks: disainikad, kokablogid, reisiblogid ja niisama huvitavate inimeste huvitavad mõtted. huvitavate inimeste alla liigitan ma kõike, alates innost-irjast lõpetades kroku, nirti, rentsu, daki ja telleriga.

naljakas, kuidas umbes poole aastase blogilugemise järel võib tunduda, et ma tunnen seda inimest. ma tean, kuidas ta mõte liigub, mida ta väärtustab, millised on tema eelistused ühes või teises valdkonnas, kuidas tal isiklikus elus meeleolud on jne. mul on kahju, kui mõni mu lemmikblogi pidaja oma blogi kinni paneb (nt mcsylt või iluspoiss), mul on jube hea meel, kui teisel lemmikul midagi hästi läheb (nt rentsu NYC reis), ma muigan arusaavalt (ja oma kogemust meenutades), kui näiteks Mare/Õhk oma võitlusest bioloogiaeksamiga kirjutab. nii tore, et nii palju lahedaid, hästi kirjutavaid inimesi olemas on. tore on teid lugeda. aitäh.

P.S. ma ei viita meelega kellegi blogile. kes tahab, leiab nad ise üles.

jookse poega, jõua poega.

nii, tehtud! esimest korda sain 3 km tõestatult joostud keskmise ajaga 4:45/kilomeeter. seega kõvasti alla 5 mintsa. muidugi seda võib enne ka juhtunud olla, aga sedakorda on teost tõendid ka ette näidata, seega ei saa keegi saavutust vaidlustada. ka mitte raido, nänäänäää, kes alati just siis häid tulemusi jookseb, kui keegi ei näe :D

jaaaaaa kolmapäeval läks swedi jooksu + harku ringi peale kokku 12 km, seega ma olen nii tubli olnud, et suru või endal kätt.

vicky juustupirukas, küpsisekook ja shampus on selle puhul kell 23:20 täiesti omal kohal, eksoleonju.

küsimus.

huvitav, kui kõrgele võib vererõhk tõusta, ilma et sellele infarkt järgneks?

nädalavahetuse kokkuvõte ja tagajärg.

kokkuvõte:

üks sünnipäev.
üks kaotatud ID-kaart.
kolm liitrit joodud rummi.
kaks kompromiteerivat olukorda.
kaks burksi, tükk shaslõkki, tükk võileivatorti.
palju toredaid inimesi, keda polnud kaua aega näinud.
üks uus põltsamaa klubi "pardon" kogemus, mis kogemist väärt oli.
4 suitsu, mida poleks pidanud tegema, kuid mis ikkagi tehtud said, sest savi see kihlvedu, eksoleonju.

tagajärg:

üks imelik tund kodakondsus- ja migratsiooniametis.
üks raske esmaspäev, millal mitte midagi teha ei jõudnud.

järeldused:

tuleb edaspidi vähemalt samapalju juua, et samapalju lahedaid asju juhtuks.

sport. sport. sport.

ma pole veel nädalatki tagasi olnud, kui päevitusest on juba pool maha kulunud ning tundub, nagu oleks puhkusest juba aastaid möödas. eelkõige muidugi sellepärast, et tööl on... kuidas nüüd öelda... väike revolutsioon toimumas ning lisaks revolutsioonile on kogunenud igavene hunnik tööd, mis pooleldi minu äraolekul tehtud ning ma sain nad nüüd kõik poolepealt endale ning tundub, nagu oleks alles esimest nädalat üldse seda tööd tegemas: igasugu nipid ja trikid vaja kõik jälle meelde tuletada. aga pole viga, projektijuhi teademised ja oskused on nagu umbrohi, mis ei hävine. tuleb ainult natuke meenutada ja olemas ta jälle ongi.

igatahes reisist oli veel see lisakasu ka, et tagasi tulles ja oma kolme nädala mittetrenniskäimise pärast süümekaid tundes, tegin vägeva treeningplaani seinale, mida ma juba kindlasti kuskil maininud olen, aga kuna seoses kevade tulekuga on minu tavapärane kanamälu tibumäluks vähenenud, siis võib täiesti vabalt olla, et ma ei olegi seda mitte maininud. igatahes see polegi tegelikult üldse oluline. mis on oluline, on see, et ma käisin eile esimest korda kell 23 jooksmas, kuna enne oli kõht lihtsalt liiga täis. lõuna jäi vahele ning ma ei suutnud endas jõudu leida, et kojujõudes külmkapi kutsele mitte vastata. samas polnud ka südant kohe esimesel nädalal oma trennikava rikkuma hakata. seega sõin, ootasin 3 tundi ning kiskusin jooksusussid jalga. öises linnas oli mõnusalt spooky joosta. mõtlesin kavalalt a le coq areena juurest lõigata, et mööda kotka tänavat tagasi tulla ja ühtlasi pärnu mnt kühm ka sisse arvestada, mis väikse mäe pähe endale maha müüa ("täna ei jooksnud ainutl sirget maad, vaid ikka üks mägi oli ka"), aga ei näinud kotka tänava poole ühtegi tänavaotsa minemas ning seega avastasin end ühel hetkel kahe raudtee vahelt pilkasest pimedusest. meenus "Võsapetsi" saates nähtud lõik, kus Pets sealsamas ühe perrooni all elava onuga intervjuu tegi ning mu elav fantaasia kujutas juba ette, kuidas pimeduse saabudes kõik kollid ainult kahe raudtee vahelisele alale kogunevad ja seal kolliööd peavad. igatahes sealt tuli üldisesse jooksuaega tugev võit sisse, sest sain päris korraliku kiirendusega hakkama.

ja minu kõige suurem vastumeelsus hiliste jooksmiste suhtes sai ka kummutatud: nimelt kartsin alati, et ei jää pärast jooksu tükk aega magama, aga vastupidi - ei jõudnud väga raamatutki lugeda. seega suurepärane lahendus, kuidas süüa nii õhtust, kui käia jooksmas. lihtsad asjad ei ole igakord iseenesest mõistetavad, eksoleonju. nii et pole vaja iroonitseda.

minu bali faktid läbisegi.

• ehitistel on tihtipeale ainult katus ja mõni tugipost. aga milleks ehitusmaterjali seinte peale kulutada, kui selle eest endale hoopis rolleri osta saab?
• hotelli koridorides voolasid väiksed kosed (selles mõttes, et mitte vihma pärast, vaid et nad olidki sinna täiesti meelega tehtud :)), krooksusid konnad ning lendasid nahkhiired.
• öösel muulil istudes oli näha, kuidas ookeanil lained jõudu kogusid ja aina suurema jõuga vastu kive peksma hakkasid. tähed olid kuidagi eriti suured ja rammusad.
• erinevate hotellide aedades korraldati pidevalt üritusi. üks meeldejäävamatest oli vene pulm, kus kohalikes rahvariietes vene pulmavana organiseeris jookse-hüppa mängu ning karjus "a tõ prõgai kak sajets. a tõ kak pjannõi sajets".
• kohalikele korviandmiseks kujunes mul ajaga 100% lollikindel strateegia - nad lähenesid enamasti siis, kui istusin ning ma ütlesin, et loomulikult et tulen sinuga välja - siis kui ma nüüd püsti tõusen ja sa minust pikem olen. ütleme nii, et worked like a charm. kuigi mul ikkagi on natuke kahju, et ma rolleriga Kutasse peole ei saanud...
• kusjuures tegelikult nägin ühes rannas arvatavasti minust umbes pool senti pikemat kohalikku ka. kõndisin temast vist kolm korda mööda, et selles veenduda, aga selgi kokku ei pannud, seega päris kindel ei saa olla.
  
• kõige lahedama muusikaelamuse pakkus ühel õhtul hispaania tapase baaris ülesastunud nii 65+ austraalia vana surfimees, kes lõõritas nagu lõoke, endal nägu kiirelt elatud elust lõpututes kortsudes ning peale esinemist istus ta minu kõrvale ning rääkis mulle pikad lood kõikidest toredatest eestlastest, keda ta kunagi kohanud on.
  
• kohalikud restoomanikud on nagu väiksed bojaarid. kõige paljutõotavamaid külalisi austavad nad kerge käepigistusega. venelased sulasid sellise personaalse käitumise peale nagu sulavaha.
  
• mojitot sain seal nii sidruniga kui viskiklaasist. pruunist suhkrust ei maksnud unistadagi, kuid samas olid nad rummiga väga lahkekäelased ning gaseeritud veega hoidsid meeldivalt kokku.
• kohalikel ei ole kunagi kiire. keskpäeval peavad nad tavaliselt väikse siesta, mis tähendab oma poes põrandale külilikeeramist ning väikest uinakut. klientidest end väga segada ei lasta. ükskord sai keegi magav noormees oma emast paar laksu vastu pead, et ta mu poesolekut märganud polnud ning midagi pakkuda ei jõudnud, aga ta ei lasknud oma uinakut ka sellel segada.
• ühel õhtusöögil purjetas mu kõrvallauda ehtne vene baba. selline suur, paljude ehete ja keemiliste lokkidega. alguses vaatasin, et emme pojaga, aga kuna mul toitu oodates nagunii midagi väga teha polnud, hakkasin neid jälgima ning tundus, et pigem oli baba noore silmarõõmuga palmi alla tulnud. poiss vahtis mutile koguaeg suhu, nagu langeks sealt puhtaid kullakange (kurat seda teab, võib-olla langeski. ainult et mitte suust, vaid rahakotist) ning baba oli ilmselgelt sõiduvees.
  
• teisel päeval suutsin endale 30 kraadise ilma kiuste (või siis just selle ja konditsioneeride tõttu) sellise nohu hankida, et õhtuks oli võimatu nuusata, sest ninanahk oli juba täiesti puruks nuusatud. seega lamasin järgmisel hommikul basseini ääres, endal nina jooksis nagu mahlakask ning lasin päiksel teda välispidiselt ravida. aga konditsioneer on tõesti saatanast. nüüd ma ei vaidle enam.
• peale esimest nädalat otsustasin, et klots on klots ja loobusin ringisõitmisest. pigem kolasin jala ringi ning mängisin basseini ja ookeani ääres turisti.
  
• inimesed räägivad indoneesia saarestikus ühte ühist üle-indoneesialist keelt ning lisaks on umbes 400 dialekti, millest teise dialekti rääkija aru ei saa. mugav tegelikult. kodus räägid kohalikku ning naabritele küllasõites saad ka ilma probeemideta hakkama, sest üleriigilist keelt õpetatakse kõikides koolides.
• balilased eristavad kahte aastaaega: kui sajab ja kui on kuiv.
  
• igal balilasel on eesnimi ning perekonnanime asemel valivad nad ise endale hüüdnime, mis kantakse passi ning on siis sama, nagu meie perekonnanimi. kui mees ja naine abielluvad, jäävad mõlemale nende hüüdnimed ning laps saab ainult eesnime, millele ta ise hüüdnime juurde valib.
• robbie williams tundus midagi jumalasarnast olema. igast rannabaarist kuuldus pahatihti kellegi kraaksumist, kes teda jäljendada üritas. kõvasti. ja mikrofoni.
• lisaks olid juba kuskil mainitud söögikohtadeomanikud, kes klientide "rõõmuks" tihtipeale ka lavale ronisid ning paar lugu esitasid. juustu kõrvadesse, palun.
• kõik kohatud koerad ja kassid olid kondised.
• õhus hõljus pidevalt lillelõhn, sest kõikjal õitsesid orhideed, kambodzapõõsad ja igasugused muud värvilised asjad, millede nime ma ei tea, aga mis taevalikult lõhnasid.
  
• kogu kahe nädala jooksul kohtasin umbes kahte kergelt ülekaalulist kohalikku. ma ei saa aru, mida nad söövad, et kõik nii väiksed ja peenikesed on?
• kogu hotell ning hotelliaed ja ookeanipromenaad oli õhtuti ääristatud sadade lampide ja küünaldega. lambid ei olnud niisama tänavavalgustus, vaid palmide ja põõsaste külge kinnitatud laternad, mis kõige ootamatutesse kohtadesse efektseid varje tekitasid ning valgustamiseks suhteliselt kõlbmatud olid. kui ühel õhtul kohalike rannast läbi läksin, pidin enam-vähem roomama, et teed näha, sest mitte kui ainumastki valguseallikat ei olnud teele suunatud, kõik näitasid puuvõrasid, ookeani, põõsaid või öist taevast.
  
• hotelli tuhatoosides olid igal hommikul värsked lilled. rätikute sisse olid keeratud värsked lilled. hommikusöögitaldikute vahel olid värsked lilled. personali kõrvataga olid värsked lilled.
• igat tööd tegi umbes kolm korda nii palju inimesi, kui seda teha võinuks. näiteks koristamas käidi nii neljas jaos: üks kolmene komplekt tuli voodiriideid vahetama, teine vett tooma, kolmas tolmu imema, neljas õhtul kardinaid ette tõmbamas ja voodit avamas ("hello, can i open the bed?"). igas söögikohas käis tavaliselt mu tellimust võtmas, toitu toomas, taldrikut ära viimas, uuesti menüüd toomas, arvet toomas iga kord erinev inimene. poodides passis iga riiuli juures oma müüja, kes sind kohe jälitama hakkas, kui sa poodi sisenesid ning jättis su oma riiuli lõppedes rahule. siis võttis järgmine teatepulga üle.
• tänavatel oli umbes 123495758458787 rollerit, millel istus korda kolm arv inimest. tihtipeale oli ühele rollerile pressitud terve perekord, kusjuures tihti polnud just kõige väiksematel kiivrit peas ning vanemad ei näinud just liiga palju vaeva, et neist kinni ka hoida. muidugi arusaadav, saarel elab ju 3 miljonit inimest ja saar on ise (väikese liialdusega) umbes 2 saaremaad suur. üks inimene ees või taga, eksoleonju.
• kohalikel näis põrandapühkimisefetis olema, kuna isegi siis, kui poe kõrval hiigelprügimägi oli, kuhu kõik mittevajalik otse poe akendest visati, kuid teed, mis poodi viis, pühiti iga natukese aja tagant.
• rannas olid metsikud oravad, kellele meeldis poseerida ja soolapähkleid süüa ja värvilised punaste jalgadega tuvid, kellele meeldis vaadata, kuidas oravad soolapähkleid söövad.
• tänavatel liikusid imelikud aasia toyotad ja hondad ning kõikide lexuse omanike meelehärmiks kandsid meie lexused seal ilma valehäbita toyota firmamärki.
• kõik kohalikud tundusid olema multifunktsionaalsed: kui pakutud transporsiteenus ei huvita, siis äkki väike massaaz? või saaretuur? või siis vähemalt mõni tore pood, kuhu ma sind viia võiks?
• turistide seljas trambitakse mõnuga: menüüs olevatele hindadele lisandus tihti 10% käibekat ning 11% service taxi. esimene kord oli see "tore" üllatus, kui nagunii kuskil 400 krooni eest hotelli paarist kokteile olin ostnud.
  
• enamus valgeid inimesi tähendab automaatselt venelast. seega oleks sobilik neid "kak dela, transport nada" kõnetada. ma alguses alati üritasin seletada, et "estonia" ja nii, aga peale seda, kui estonia nende kõrvus germanyks muutus, loobusin.
  
• kohalik muusika on enamasti suhteliselt ühetaoline monotoonne toksimine ksülofonitaolisel instrumendil, mida saadavad teised ksülofonitaolised instrumendid. alguses pani jala tatsuma, aga kas nad mängisid koguaeg ühte lugu või ei teagi, milles asi oli, aga lõpuks tundus jälle juust kõrvades trikk tegemist väärt olema.
  
• ookean oli nii suur. ja sinine. ja soolane. kuigi mulle üldse ei meeldi ujuda, siis seal hulpisin küll mõnuga. eriti toredad olid tõusulained, millel end peaaegu kaldale sai lasta kanda.
• snakeskin fruit ja siis too tikrisisuga puuvili on definitely to die for. kust neid siin saab?
• nägin kahte bemmi ja ühte tuunitud zigulid. ülejäänud autod olid ühesugused väikebussid, millede roolis ühesugused mehed "jes, transport" karjusid.
  

aika alka nyt.

ma käisin täna kell 8 hommikul kadriorus jooksmas. suhteliselt ebakaines olekus ja kaks tundi maganuna. ja kusjuures aitas. sain kaineks, sain päeva käima ja enesetunne paranes ka märgatavalt. seega dr piret soovitab pohmakaravina mõnusat 50 mintsast sörkjooksu.

raido rääkis eile trennis, kui palju ta vahepeal jooksnud on, kui ma balil peesitasin, seega tegin eile esimest korda endale seinale trennigraafiku. (keegi) hoidku piip ja prillid, kui ma sellest kinni ei kavatse pidada. täna ostan kuskilt suure värvilise paberi ja joonistan graafiku sinna ümber, et ikka silmailu ka oleks, kui ma veri ninast väljas koju hakkan jõudma.