tore päev.

täna oligi üks tore päev, mis küll natuke vähem toredamalt algas, aga selle eest väga toredasti lõppes. piknik koos kõikide maailma väikeste kärbestega ja nüüd õhtu lõpetuseks veel traditsiooniline shampus sedakorda vähemtraditsiooniliste vutimuna-kärbseseentega. tavaliselt on menüüs shampus koos niisama munadega, aga pidupäeva puhul või nii võis ju natuke vaeva ka näha.

ja mul on maailma kõige lahedam õde, sest lisaks Madonna piletile kinkis ta mulle üllatuskingiks silikoon-muffinivormid ja oma päiksekad, kuna ma pidavat koguaeg oma otsaesist kortsutama. nii et järgmiseks sünnipäevaks tulema pidanud botoxi raha hoiab ta kokku.

naljakas, kuidas kõikidest soovidest kõige rohkem rõõmustasin ühe kõige ootamatuma õnnesoovi üle. see on vist nii inimlik. alati üllatab, kui inimesel, kellega juba aastaid lähemalt suhelnud pole, kuid kes ühel hullul hetkel peaaegu et kõige-kõige oli, ikka veel meeles on, et täna ongi see päev (kurat, ma olen ikka komapanemise meister). ja ma ei tea, kust ma nüüd teada saan, et millal tema sünnipäev oligi :) 

ma mäletan siiamaani oma lapsepõlve mängukaaslaste sünnipäevi ja telefoninumbreid peast, kuid kõikide uute tuttavate (st mobiili- ja internetiajastu tuttavate) telefonid ning sünnipäevad on ikka kas telefonimälust või näiteks orkutist spikerdatavad. ei mingit päheõppimist enam. äkki peaks uue eluaasta eesmärgiks võtma kõikide uute tuttavate sünnipäevad pähe õppida?

THE kokkamine.

hahaa! valmis sain. ma olen neli viimast tundi kokanud nii et köögis on palav nagu põrgu eeskojas, mul on kõikidest toitudest täielik kopp ees, nii et mina neid homme vist sööma ei hakka ning saumikseri suutsin vist trühvlite tegemise protsessi käigus ilusti läbi kärsatada. seisab teine praegu aknalaual ja jahutub. ja eritab päris rõvedat kärsakat ka... huvitav, kas ma peaksin midagi ette võtma?

13 minutit veel.

mulle ei meeldi need lollakad kella 00:00 ootamise hetked, kui inimesed toas lollide nägudega pidevalt kella vaatavad, et õiget hetke mitte maha magada. tahaks hoopis jalutama minna. terveks homseks päevaks.

12 minutit veel. 

ma vaatan ise ka nagu lollakas kella koguaeg :) ja haisen suitsulõhe ja spinati-feta piruka + kirsi-shokolaadi keeksi + sinihallitusjuustu-tomatipirukate järele. küünte all on siiamaani domino küpsised ning vahepeal viskab aknalaualt miksri kärsakat ka sekka. kui kõik need helid lõhnad oleks, siis võiks hetke olukorda tõsiseks kakofooniaks nimetada.

10 minutit veel.

ma jätan praegu hullult asjaliku mulje, nagu kirjutaks näiteks mõnda töömeili või loeks vähemalt riigiteatajat, viimastes seadusemuudatustest refereeringut tehes. 

9 minutit veel.

mis mul veel meelde tuli - 9 minuti pärast võin ametlikult uuesti suitsu teha. mitte et ma seda kihlvedu juba mai alguses kaotanud ei oleks. aga ikkagi päris sheff tunne, et suutsin kuus kuud ilma ära elada ja vääratasin kokku umbes täpselt kolm korda. kaks neist on puhtalt janne ja üks... gintonicu süü. ega mina ikka süüdi ei ole. aaa, ei, valetasin praegu. neli korda ikkagi tegin. ühekorra oli see siis raido süü :D

7 minutit veel.

mnjaa. täna oli tegelikult üks väga tore päev. ja homme tuleb kindlasti kaaaaa üks väga väga tore päev.

6 minutit veel.

peaks vist dusshi alla minema hoopis.

Joeyism, millele ma alla kirjutan.

tra, kui sa oled "kaks", siis ei tulda (vähemalt) "seitsmega" ilma olulist informatsiooni omamata rääkima, eksoleonju. kust nad selle nahhaalsuse üldse võtavad?

EDIT: kurat, mul hakkas praegu ikkagi süda valutama, et niimoodi võin endast päris pealiskaudse inimese mulje jätta, kui seda asja nüüd natuke lahti ei kirjuta.

asi nimelt selles, et viimaste kuude jooksul olen end korduvalt mõttelt tabanud, et kust too tüüp üldse endale pähe võtab, et ma võiksin tema õlle + suitsuhaisuse selfi vastu huvi tunda, kui ta mulle küljetsi läheneb, hambutut naeratust naeratab ning midagi as lame as "kuidas ilusad tüdrukud elavad?" küsib? (muidugi eriti keeruliseks teeb sääraste lähenemiskatsete tõrjumise minu seisukoht, et kõikide inimeste vastu võiks viisakas olla ja viisakaks jääda. nende puhul aitaks pahatihti paremini paar korda lõuksi anda.)

et võiks ju ikkagi mingi elementaarne kriitikameel ning rationaalsus olemas olla: kui mul on kolm klahvi puudu, mu lemmikjook on bock ning mul on sokkides kolm auku rohkem, kui peaks olema, ei roni ma inimese külje alla, kellel samu tunnuseid küljes ei ole.

kas tõesti mehed siis ongi nii palju enesekindlamad, või võtavad nad lihtsalt riski: kui ei joppa, siis ei joppa, aga vähemalt ma proovisin. ja mis mind veel huvitab, on et kui tihti sellise taktikaga siis päriselt joppab?

mis toimub?

ma oleks juba teist nädalat järjest dexteri ära unustanud. ma arvan, et mcsylt/vello42 kaetas mu ära. vastik ahnepäits, tahab dexterit ainult endale hoida. ikka küüned enda poole, nagu tüüpiline eestlane kunagi. ma ei oleks seda sinust uskunud.

aga muidu... muidu on ikkagi jätkuv masu ja suhteline ikaldus. ma olen kuidagi lukku läinud, pean nüüd mõnda aega võtme otsimisega tegelema.

ai tilulitu, meid oli mitu, isa tegi papist viiuli.

• Boheem oli minu pastaga ikkagi ilgelt soperdanud. ma olen nüüd kurb. nii jõudsimegi järeldusele, et selle ca 200 eeki eest, mis täna kolme peale koos jookidega maksime, hakkame edaspidi võimaluse korral hoopis Heiki või Katrini juures söömas käima. ja eriti vinge oleks, kui sellest lõhegrilli mõttest asja saaks.
• valimas käisin. kuigi poleks vist vajagi olnud, sest Indrek rokkis nagunii sajaga. annaks nüüd jumal, et Brüssel tema nurki maha ei lihviks.
• Tinsule on sünnipäeva kinki vaja. ma tahan nad Urmoga spasse saata, aga see on midagi hullumeelselt haiget, millised kakased kodulehed kõikidel spadel on. ma olen kaks tundi otsinud ja vaadanud ja võrrelnud (ja jah, isegi ühe tabeli teinud, kuhu erinevad pakkumised rida-realt sisse kandsin, et neid võrrelda), aga mul pole endiselt aimugi, mida või keda valida. nad võiksid ka valimiskampaaniat teha. ma isegi vaataks ja kuulaks. valimiskampaaniat? nüüd? kohe? anyone? 
• mulle tundub, et täna oli something in the air, sest ma sain kuidagi ebatavaliselt suure hulga segaseid meile. see vist nakkas, sest lisaks mõttemasule tunnen end nüüd tsutike segaselt.
• täna kaubamajas kõndisin ma 20 minutit (ilma naiseliku liialduseta) riiulite vahel, et midagi head leida. ikka puuviljade juurest ringiga piimatoodete juurde, siis juustud, küpsised, saiakesed, kala, koogid, veinid, puuviljad. kohutav "millegi hea" isu oli. kohe kaubamajja sisenedes välistasin mõttes saiakesed, kohukese, shokolaadi ja jäätise. aga MITTE midagi ei tekitanud isegi isupoega. ka lõhet vaatasin sellise näoga, nagu oleks see seisnud räim olnud. ja lõpptulemusena lahkusin loomulikult jäätisega. aga mul on vabandus ka: neil ei olnud ühtegi puuvilja, mida ma tahtnud oleks... mitte et ma teaks, mis see olema oleks pidanud :) ja pealegi oleksin ma võinud ju saiakesi, kohukest ja shoksi ka osta, lalalalalaa.
• ma nägin eile öösel unes, et Imre Kose oli... kuidas seda nüüd öeldagi... minust kui naisest huvitatud. see oli põnev. ja mul pole aimugi, mis asja nii kaugele ajanud on. ju see on siis viimane appikarje enne täielikku mandumist, muhahahaa. 
• aa, aaa, aaaaaa ma ostsin eile suvilasse maailma kõige lahedamad kuivainete purgid, tassid-taldrikud, rätikute hoidja, pesukausi, pajalapid, prügikasti ja muud nodi, mis kõik omavahel kokku sobib. 
• ma ei tea.
• ja need on ainult murdosa mõtteid, mis mu peas ringi tiirutab.

mõttemasu.

mõtetes on mõni aeg nüüd juba surutis olnud. nädalavahetusel sai surutisest kriis. kes mulle ütleks, kuidas ilma vanemahüvitist vähendamata ning käibemaksu suurendamata kriisiga võidelda?

selline päev siis.

kuna eilne menüü ajaks dieedidoktorid minestuse äärele, mõtlesin täna tubli laps olla, turule minna, värsket nodi osta ja midagi eriti tervislikku ja kodust kokata.

kui asi väga erinevaid inimesi puudutab, siis keskturul neist puudu ei ole. kõigepealt no ikka tõeliselt jõledate velvetitega tüüp. püksid olid ülevalt hästi ümber ning alt laienesid kõvasti laiemaks kui elvise kostüüm. lisaks olid nad talle kergelt lühikesed ning alt narmendavad.

vaevalt olin sellest ilmutusest toibunud, kui järgmiseks "ründas" mind maailma kõige jubedama silmameigiga mutt. ta oli arvatavasti musta vesivärviga enda silmalauge pinseldanud, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas muidu sellist tulemust saavutada. teine võimalus on muidugi musta pastaka sisu endale laugudele määrida.

ja siis kõige lõpuks tuli mul meelde, miks ma väga palju turul ei käi: kõik need täiesti nutmaajavalt kurbade silmadega mutikesed, kes kuivatatud seeni või karulauku või kullerkuppe müüvad... ma tahaks alati kõik oma raha neile ära anda. nad kindlasti tegelikult ei ole nii kurvad ja viletsuses virelevad, kui ma endale ette kujutan. aga igatahes põgenesin ma ka täna peale kahe muti kurbadesse silmadesse vaatamist, sest ma ei saa ju nii teha, et ühelt ostan ja siis teiselt ei osta ja... ah, seda on võimatu seletada.

oookei, ma sain praegu teada, et soovitatav alko kogus naistele on 2 pudelit veini nädalas. soovitatav meaning et rohkem alkot võib hakata tõsiselt maksa kahjustama. mu maks ei ole mu üle vist väga õnnelik.

ma väsisin nüüd ära. ja silmad hakkavad ka vist kollaseks kiskuma.

boheemi tasuta reklaam.

et siis kui sellest juba juttu tuli, võin ka natuke pikemalt rääkida, miks kohvik boheemi seinal minu pilt on. 

nimelt on see üks äraütlemata tore koht, kus teinekord lõunal käia ning ühel talvisel päeval, kui oma sööke ootasime, nägime laual üleskutset osaleda boheemi retseptivõistl

usel. h

eiki hakkas teoretiseerima, kui hea ol

eks lisaks pakutavatele salatitele-suppidele-kreppidele menüüst ka mõnusaid koduseid toite leida. ja nii ma siis võtsingi pastaka kätte ning tähendasime oma ettepanekud retseptivihikusse 

üles. retsepte sai lisatud vist 5 või 6 ning kui meie toidud lõpuks lauda toodi, unustasime kogu ettevõtmise sootuks.

nüüd umbes kuu aega tagasi anti mulle korraga teada, et üks meie pakutud retsept on zürii poolt heaks kiidetud, võtakse boheemi menüüsse ning meid kui retseptipakkujaid soovitakse selle toidu valmistamise protsessi juures üles ka pildi

stada. seega ühel mõnusal esmaspäeva õhtul kogunesime heiki kööki, kaasas vajalikud provandid ning mõni vein ja kukkusime kokkama. reaalsuses 

töötas asi muidugi nii, et mei

e katriniga tegime süüa ja ülejäänud seltskond jõi veini ning kommenteeris meie tegevust. tore oli ka see, et katrin, kes 

toiduained ostma pidi, unustas kaks peamist komponenti ostmata ning siis saatsime imre poodi. tema, vaeseke, ei teadnud, mis imeloom tuu

 parmesani juust on ning tõi selle asemel suure k

äntsaka atleedi-laadset juustu :) see oli nii armas. eriti armas oli see, et käärt läks siis uuesti poodi, et õiget parmesani tuua ning pärast võitlust kohaliku väikepoe müüjaga saabus võidukalt millegi laabijuustulaadsega tagasi ka. 

igatahes suutsin sellel õhtul kõiki kaastöötajaid oma kokanduspisikuga (loodetavasti)meeldivalt üllatada ning "tasuks" pean nüüd läheneval sünnipäeval neile kontorisse isevalmistatud head-paremat

 tassima. ma loodan, et see väljapressitud lubadus peale teist joodud veini neil meelest ära läks :)

igatahes sain auhinnaks boheemi kodust pestot, pudeli valget veini ja hästi muheda pühapäevase pannkoogipeo koos kalamaja tuu

ri ja prantsuse romansidega. minu üleskutse - ainult rohkem selliseid ettevõtmisi.

sellepärast siis on mu pilt seinal ja pireti pasta menüüs. muidugi eriline iroonia on see, et minu poolt väljapakutud singi-seene pasta muutus sujuvalt peekoni-sampinjoni pastaks :) mina kui vana peekonisõber, eksoleonju.

dexter.

õnn ja rõõm käsikäes, lõpuks tuleb peale supermodellide veel midagi, mida ma vaadata tahan. kusjuures üllatav, et tahan, aga tahan :) enam ei mäleta üldse, milline dexter esimese hooaja esimestes osades oli. ainult seda mäletan, et pikapeale läks ta natukene liiga armastavaks ja hoolivaks kätte, nii et esimeste hooaegade dexteri järele tekkis täiesti reaalne igatsus. ja nüüd tuuakse ta mulle koju kätte. tubli kanal 2 ja tubli programmidirektor. et järgmiseks tuleb siis kindlasti "how i met your mother" :)?

P.S. hea küll, kui sellest kõigest juba juttu tuli, siis palju õnne superhea maratonitulemuse puhul. heiki on sellest mulle kerge kadedusnoodiga hääles juba vähemalt 4 korda rääkinud, nii et pidin paratamatult natuke mõtlema.

nii, teemaga edasi. pealegi annab dexter mulle täna vabanduse, miks ma samme tegema minna ei saa. täna on küll kõikide aegade kõige väiksem tulemus, aga vähemalt 10 000 sai täis, vihma sajab, vihmavari on töö juures, kand valutab nädalavahetuste plätudega läbiviidud sammumaratonidest, ma käisin swedi jooksul, kaijala.ee lehel nagunii top 10 valetab oma sammude kohta nii et suu suitseb (ja, ma lohutan end sellega, sest ma tõesti ei saa aru, milline inimene pidevalt 40 000-50 000 sammu päevas teeb) ja kindlasti mõni vabandus veel, mille peale ma ei tule, seega olen ma täielikult välja vabandatud. vähemalt enda silmis ja teiste silmad siinkohal nagunii väga palju ei loe.

?

eile, kui ma oma öiselt jalutuskäigult koju lonkisin, mõtlesin, et mu matustel võiks Maarja/Rein Rannapi "Eesti muld ja Eesti süda" mängida. huvitav, mida see siis nüüd tähendab?