"ma ei tea" seeria.

käisime Andul lennujaamas vastas ja küpsisekarp tuli meelde ja ma ei saanud sinna mitte midagi teha. fak, see on kõikse armsam asi, mida keegi mu heaks kunagi teinud on: sõita pässast bussiga lennujaama ja oodata seal tund aega hilinevat lennukit, et mulle õhtusöögiks isetehtud mandliküpsiseid tuua.

see tuleb mul iga kord meelde, kui sinust halvasti tahan mõelda ja läbi naeratuse on seda kuradi raske teha. ma olen vanas eas parajaks romantikuks muutunud.

Vicky küsis, et millal sa tagasi tuled. hea nali. nagu ma peaks seda teadma. nagu ma peaks seda teadma, kuhu sa üldse täpselt läksid. huvitav, et kõikide teiste jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma selliseid asju ei tea... võib-olla oleks mul ka viimane aeg see ebanormaalseks kuulutada? muidugi võib-olla oled sa juba kuskil Bronxis maha notitud ja su telefon on mõne getoräppari käes, sest kuidas muidu seletada fakti, et mul ikka veel mitte kui ainumastki smsi tulnud ei ole?