lesbid.

lesbid töötavad ikka iga kord, kui on vaja natuke elevust tekitada. täitsa lõpp, mine või kadedaks.

käisin eile Benjamin Buttonit vaatamas lõpuks. nii ilus film oli. lihtsalt ilus ja südamlik ja tore ja üldse mitte küüniline/irooniline/sarkastiline. kuigi ma pean tõdema, et võrdlustel Forrest Gumpiga oli oma tõepõhi all, ei muutnud isegi see filmi minu jaoks vähem toredaks. pärast filmi kõndisin tükk aega mööda õhtust külma linna ja ei mõelnud mitte midagi. linn oli kusjuures huvitavalt tühi. nagu jõulu teisel pühal, kui mööda Vabaka äärt Pässast kesklinna tulin ja teekonnal umbes kolme inimest nägin. eile ei sõitnud eriti autosid ka, kui Narva maanteest üle sain ja seega oli ideaalne filmijärgse-jalutuskäigu-ja-mitte-millegi-peale-mõtlemise-olustik.

Brad Pitt töötab minu jaoks ikka veel. ta on vist ametlikult minu kõige pikem tiineka-crush, mis siiamaani kestab. no aga mis seal mitte meeldida on? naerulohud? kõhulihased? kutsusilmad? kergelt ülbe suhtumine? mjäu, ihu läks jampsi täis. ja kui ta filmis peale Aasias oldud aega tagasi tuli ja umbes 16-aastane välja pidi nägema.... mmmmmmmmm-double-njäu. nii, lõpetasin ilastamise, pühin klaviatuuri puhtaks ja olen normaalne edasi.

tegelt ei saa normaalne edasi olla, sest mul tuli just meelde, mida ma öösel unes nägin ja ma peaksin seda nüüd raidole rääkima ning teda sellega shokeerima, sest trenninorimisest ei saanud veel isu täis.