kui nüüd ausalt kõik ära rääkida.

ma lugesin praegu täiesti tavapäraselt voodis raamatut ja sain ilmutuse:

ma tahan suhet. ma tahan suhet, kus saaksin oma tundeid välja näidata ja neist rääkida ja neid jagada, kartmata, et mis siis juhtub, kui ma jääkuningannana ei käitu.

ma tahan teise tegemiste-olemiste-veidrustega arvestada ja tahan, et teine minu omadega arvestaks.

ma tahan kompromisse teha. ja endaga võidelda, aga lõpuks ikkagi aru saada, et kompromiss on tore.

ma tahan pühapäeva hommikul piparmünditeed ja pannkooke ning ühist lehelugemist. ja "kuidas sul tööl läks?" vestlusi ja "kas lähed täna trenni ka" vestlusi ja "mis ma poest toon" vestlusi.

ma tahan, et koos hea vaikida oleks. lihtsalt tundide kaupa ühes ruumis olla, mitte sõnagi rääkida, omi asju teha, kuid tunda, et ta on ka siin ning et see teadmine sind seest soojaks teeb ja naeratama paneb.

ma tahan, et ma ei peaks paanikasse minema, kui päevad õigel ajal ei hakka, sest see võib vastikuid valikuid tähendada.

ma tahan, et ma nutma ei peaks, kui nädal aega ühtegi smsi ei tule. isegi mitte "ma jõudsin nüüd kohale" smsi.

ma tahan enda vastu lõpuks aus olla. ja sellepärast ei kustuta ma seda ära, nagu tavaliselt, vaid vajutan kohe "publish post" nuppu.