hommikune sisekaemus.

neljapäeva õhtul mööda verenni kõndides tundsin esimest korda sügist. baltika kvartali parkla oli sumedalt valgustatud ja mõned natuke kollased lehed keerlesid õhus. kuigi mul olid teksad jalas, tundsin, kuidas jahedus kergelt mu jalgu näksib. siidripudel, mis külmkapist võetud sai, külmetas esimest korda üle pika aja näppe ning pidin kätt vahetama, sest liigesed tõmbusid natsa kangeks. 

tirtsud saagisid heinas nii häälekalt, et isegi mööduvate autode mürin ei suutnud seda kontserti summutada. mööda oma lemmiksalatänavat jalutades tundsin õunalõhna ja kompostilõhna ja hääbumise lõhna ja mädanemise lõhna ja ploomide lõhna ja peatselt saabuva värviliste lehtede aja lõhna ja öiste hoovihmade lõhna, kui kõige mõnusam asi maailmas on pugeda suure sooja teki alla ja kuulata, kuidas vihmapiisad aknaplekil mõnda sügislugu mängivad. kui sinna veel suure tassi meega piparmünditeed võtta saab, tundub sügis maailma kõige lahedama ajana. 

täna öösel võtsin paksu teki jälle kapist välja ja kuulasin, kuidas vihm nagu katsetuseks natukene musitseerida üritas. mõnus. mulle meeldib tegelikult see kastanimunade aeg ja lilleliste kummikute aeg ja punaste-kollaste lehekuhjade aeg. isegi siis meeldib, kui meenub, et peale seda tuleb ju pruunide lehtede ja sopa ja pori ja hommikuste vihmade ja vihmavarjude ja sügisjopede ja halluse aeg. aasta kõige nõmedama kuu novembri aeg. lähen-pimedas-tööle-tulen-pimedas-töölt aeg. 

uskumatu, ma istun köögilaua taga, vaatan aknast välja, kuidas vihmaveeloigud üha suuremaks ja suuremaks muutuvad, kuidas ilma vihmavarjuta koerajalutaja oma koera aina kiiremale kõnnile tirib, kuidas mööduv auto valgete pükstega preili jalgadele pisikestest hallidest täpikestest koosneva mustri jätab ning mu silmades väreleb naeratus. ma millegipärast absoluutselt ootan sügist.