ma ei teagi.

ma ei teagi, kas tahaks kellelegi taldriku pähe puruks lüüa või lihtsalt end diivanile kerra tõmmata.

ma ei teagi, kas tahaks täiest kõrist karjuda või vaikides kuhugi ära kaduda.

ma ei teagi, kas tahaks end täis juua ja kluppi minna või raamatuga voodisse kobida.

ma ei teagi, kas peaksin liblikaid ignoreerima või neid juurde kasvatama.

ma vihkan seda, kui plaan olemas on, aga... ma ei teagi, kuidas seda lauset nüüd lõpetada.

ma ei teagi, miks viimasel ajal ei suuda ma siia mitte midagi kirjutada, millel tegelikult ka tähtsust oleks. tegelikult tean küll. aga ma ei oska selle teadmisega midagi peale hakata.

mul on nii kõrini silmakirjatsemisest ja valetamisest ja vassimisest ja vee sogamistest ja luiskamistest ja ülelaskmistest ja altvedamistest ja enda paremaks tegemistest ja võltsidest inimestest. mul on kõrini hea näo tegemisest, kui tegelikult kõik pekkis on. ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad olukordadega lihtsalt leppida, ilma ultimaatumeid esitamata. kuidas nad suudavad aastaid oodata, ilma mingit kindlust omamata. mul on kõrini sellest enesekesksusest, millega teiste tunnete peale lihtsalt vilistatakse. mis veel hullem: ennast ohvrina nähakse ning teistelt kaastunnet noritakse. mul on lihtsalt nii kõrini, et ei saa siia rohkem mitte midagi kirjutada.