naljakas, et viimastel kuudel olen ma inimestes ainult pettunud. tüübid, kes tunduvad huvitavad olevat, kaotavad oma võlu hiljemalt kolmandal kohtumisel. sõbrad, kes peaksid olemas olema, ei ole seda kõige vajalikumal hetkel mitte. koostööpartnerid, kes näivad alguses asjalikud, muutuvad ühise projekti käigus ebakompetentseteks käparditeks. sa loodad, et ehk on seekord teistmoodi, ehk läheb seekord õnneks, aga... AGA.
mul ei ole väga palju põhimõtteid, aga üks, mis olemas ja millest ma ka juhindun, on järgmine: sa ei saa ainult koguaeg võtta ja võtta, ilma midagi vastu andmata. ka kõige ema theresam inimene väsib pidevast andmisest ühel hetkel ära ning hajub võtja pildilt minema. ta ei viitsi enam isegi seletada, miks ta ära kaob, lihtsalt ühel ilusal hetkel saab mõõt täis ning langeb otsus mitte end rohkem negatiivsete emotsioonidega koormata. mis muud need ikka tekkida saavad, kui tunned end pigem lüpsilehma kui sõbana. pigem igavesti toetava kalju kui lapsena. pigem varumehe/naise kui esimese valikuna.
olen juba ammu mõelnud, et miks peaksin (vähemalt oma vabast ajast) lävima kodanikega, kes mind ärritavad, vihastavad, oma lubadusi murravad, susivad, valetavad, intrigeeritsevad, alt ära hüppavad? miks peaksin endale vabatahtlikult ebameeldivat enesetunnet nii lähedale laskma? (raido, see ei ole hetkel vihje sulle, juhuks kui sa seda nüüd peale meie tänast vestlust mõtlema peaksid. kuigi ega sa nüüd päris süüta lapsuke ka ei ole:)) naljakas, kuidas inimesed erinevaid ebameeldivaid iseloomuomadusi nimetades suhteliselt ühed ja samad märksõnad välja toovad, millede vastu nad ise samas kõige rohkem ka eksivad. ma tahan suhelda inimestega, kes mind õnnelikuks teevad (või kui nüüd vähem optimist olla, siis vähemalt kes mind õnnetuks ei tee); kes mind naerma ajavad; kellega suheldes pidevalt keelde ei pea hammustama; kes mind huvitavad; kes mulle midagi õpetavad; kes oma sõna peavad. kas seda on tõesti liiga palju palutud? kas tänapäeval on omakasupüüdmatuid häid inimesi üldse enam olemas? ma ei räägi loomulikult absoluutsetest väärtustest ega 100%st, vaid pigem üldisest suundumusest.
kindlasti ei ole ma ka ise alati ideaalne kaaslane ja sõber. kindlasti hüppan ma teinekord põhjuseta alt ära ning võtan rohkem kui annan. aga käsi südamel: ma püüan alati kaalukaussi tasakaalus hoida. ma ei taha kunagi, et teisel minupärast midagi tegemata jääks. et ta end viletsalt tunneks. et tal halb oleks. et ta minu pärast asjatult ootama peaks. et ta minu pärast asjatult lootma peaks.
selle viimase lausega jõudsingi vist tuumani, mida tegelikult sissekannet kirjutama hakates öelda tahtsin: põhjendamatud lootused (mis alguses loomulikult mingil põhjusel tekivad, sest nende tekkimiseks on loodud mingid eeldused, mis hiljem maha salatakse/vaikitakse) teevad kurjamoodi haiget ja ma ei ütle seda tavaliselt kunagi välja. aga näe, nüüd ütlen. ja lausa kirjalikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar