aia.

ma arvasin, et kodust pirtale ja tagasi joosta on valus. senikaua, kuni täna hommikul uued kingad (NB! ilma kontsadeta) jalga panin ja tööle hakkasin tulema. juba karja tänavale jõudes oli selline tunne, et kingad on mu jalanaha läbisöömisega alustanud ning raekoja platsile jõudes oma ülesandega ka edukalt toime tulnud. issand olgu kiidetud rae apteegi eest, sest muidu oleksin vist pildi kotti pannud. ma olen erinevate hõõrumiste ja jalapeale käimiste spetsialist, kuna praktiliselt ükski jalanõu ei jäta mu kapjadele paar esimest korda kandes survet avaldamata, aga see tänahommikune oli küll uuest klassist. lausa kahju hakkas, et ma massohist pole. nii palju head valu läks raisku. 

vot see on sport, ma ütlen. 

p.s. aa, aaaa, aaaaa, ei saa siinkohal ekstra väljatoomata ja rõhutamata jätta, et jooksin eile pirtale (hea küll, väike naiselik liialdus. PÄRIS pirtani ei jooksnud, aga promenaadi lõppu küll) ja tagasi. töölt koju jõudes oli millegipärast kaks kandvat mõtet. et kas jooma või jooksma. jooksma võitis. pole paar kuud vist nii pikka jooksutrenni teinud. mõnus oli. isegi üleeilse bodypumpi kangete jalgade peale oli mõnus. veel mõnusam oli see, et peale jooksu ei tahtnud joomisest enam mõeldagi. muidugi jooma ja JOOMA on kaks erinevat asja, ma mõtlen hetkel "jooma't", mis oleks tähendanud maksimaalse programmi realiseerumisel kultuurset veinitamist või lõbusat siiderdamist või no kõige äärmisel juhul mõõdukat gintonicutamist. aga hea, et seda ei tulnud, tänase ilmaga on peavalu nagunii olemas ning kellele neid alkoholikaloreid ikka vaja on :)