andestamine.

ema korrutas mulle väiksena koguaeg, et liiga lihtsalt ei tohi teistele midagi andeks anda. et see jätab sinust nõrga inimese ning tallaaluse mulje. see arusaam on mind koguaeg saatnud, kuigi samas ei oska ma väga hästi viha pidada ning ei leia sellel ka väga olulist mõtet olema. kui ma juba kord välja olen öelnud, et mind midagi pahandas/solvas/riivas/puudutas, siis mida siin ikka enam mossitada. samas kui teised teaksid, kui (nende meelest) väikesed ja tühised asjad mulle teinekord lausa füüsiliselt haiget teevad, siis mõistaksid nad võib-olla mu ajutisi emotsioonitsemisi natuke paremini.

kui kaua peaks vihane olema, kui keegi, kes on lubanud sinuga reedel välja minna, alles esmaspäeva õhtul mokaotsast ütleb, et tal kadus telefon ära ning sellepärast ei saanudki väljaminekust asja?

kui kaua võiks vimma kanda, kui parim sõbranna su sünnipäeva ära unustab?

kui kaua oleks mõistlik mossitada, kui kokkulepitud lubadust murtakse?

kas oleks mõttekas kuri olla, kui inimene end kellegi teisena välja mängib ning pärast näo teeb, et kõik korras on?

kas on iseenesest mõistetav, et inimesed valetavad? või võib tõe selgudes siiski valeinfo edastaja peale pahane olla?

mõnikord oleks lihtsam elada, kui iga olukorra kohta oma reegel olemas oleks. samas olen ma kindel, et ma neid reegleid siis nagunii ignoreeriks ning iseotsustamise vabadust kõige tähtsamaks peaks.

seega ma otsustan. ja (loodetavasti) ei kahetse :)