minu bali faktid läbisegi.

• ehitistel on tihtipeale ainult katus ja mõni tugipost. aga milleks ehitusmaterjali seinte peale kulutada, kui selle eest endale hoopis rolleri osta saab?
• hotelli koridorides voolasid väiksed kosed (selles mõttes, et mitte vihma pärast, vaid et nad olidki sinna täiesti meelega tehtud :)), krooksusid konnad ning lendasid nahkhiired.
• öösel muulil istudes oli näha, kuidas ookeanil lained jõudu kogusid ja aina suurema jõuga vastu kive peksma hakkasid. tähed olid kuidagi eriti suured ja rammusad.
• erinevate hotellide aedades korraldati pidevalt üritusi. üks meeldejäävamatest oli vene pulm, kus kohalikes rahvariietes vene pulmavana organiseeris jookse-hüppa mängu ning karjus "a tõ prõgai kak sajets. a tõ kak pjannõi sajets".
• kohalikele korviandmiseks kujunes mul ajaga 100% lollikindel strateegia - nad lähenesid enamasti siis, kui istusin ning ma ütlesin, et loomulikult et tulen sinuga välja - siis kui ma nüüd püsti tõusen ja sa minust pikem olen. ütleme nii, et worked like a charm. kuigi mul ikkagi on natuke kahju, et ma rolleriga Kutasse peole ei saanud...
• kusjuures tegelikult nägin ühes rannas arvatavasti minust umbes pool senti pikemat kohalikku ka. kõndisin temast vist kolm korda mööda, et selles veenduda, aga selgi kokku ei pannud, seega päris kindel ei saa olla.
  
• kõige lahedama muusikaelamuse pakkus ühel õhtul hispaania tapase baaris ülesastunud nii 65+ austraalia vana surfimees, kes lõõritas nagu lõoke, endal nägu kiirelt elatud elust lõpututes kortsudes ning peale esinemist istus ta minu kõrvale ning rääkis mulle pikad lood kõikidest toredatest eestlastest, keda ta kunagi kohanud on.
  
• kohalikud restoomanikud on nagu väiksed bojaarid. kõige paljutõotavamaid külalisi austavad nad kerge käepigistusega. venelased sulasid sellise personaalse käitumise peale nagu sulavaha.
  
• mojitot sain seal nii sidruniga kui viskiklaasist. pruunist suhkrust ei maksnud unistadagi, kuid samas olid nad rummiga väga lahkekäelased ning gaseeritud veega hoidsid meeldivalt kokku.
• kohalikel ei ole kunagi kiire. keskpäeval peavad nad tavaliselt väikse siesta, mis tähendab oma poes põrandale külilikeeramist ning väikest uinakut. klientidest end väga segada ei lasta. ükskord sai keegi magav noormees oma emast paar laksu vastu pead, et ta mu poesolekut märganud polnud ning midagi pakkuda ei jõudnud, aga ta ei lasknud oma uinakut ka sellel segada.
• ühel õhtusöögil purjetas mu kõrvallauda ehtne vene baba. selline suur, paljude ehete ja keemiliste lokkidega. alguses vaatasin, et emme pojaga, aga kuna mul toitu oodates nagunii midagi väga teha polnud, hakkasin neid jälgima ning tundus, et pigem oli baba noore silmarõõmuga palmi alla tulnud. poiss vahtis mutile koguaeg suhu, nagu langeks sealt puhtaid kullakange (kurat seda teab, võib-olla langeski. ainult et mitte suust, vaid rahakotist) ning baba oli ilmselgelt sõiduvees.
  
• teisel päeval suutsin endale 30 kraadise ilma kiuste (või siis just selle ja konditsioneeride tõttu) sellise nohu hankida, et õhtuks oli võimatu nuusata, sest ninanahk oli juba täiesti puruks nuusatud. seega lamasin järgmisel hommikul basseini ääres, endal nina jooksis nagu mahlakask ning lasin päiksel teda välispidiselt ravida. aga konditsioneer on tõesti saatanast. nüüd ma ei vaidle enam.
• peale esimest nädalat otsustasin, et klots on klots ja loobusin ringisõitmisest. pigem kolasin jala ringi ning mängisin basseini ja ookeani ääres turisti.
  
• inimesed räägivad indoneesia saarestikus ühte ühist üle-indoneesialist keelt ning lisaks on umbes 400 dialekti, millest teise dialekti rääkija aru ei saa. mugav tegelikult. kodus räägid kohalikku ning naabritele küllasõites saad ka ilma probeemideta hakkama, sest üleriigilist keelt õpetatakse kõikides koolides.
• balilased eristavad kahte aastaaega: kui sajab ja kui on kuiv.
  
• igal balilasel on eesnimi ning perekonnanime asemel valivad nad ise endale hüüdnime, mis kantakse passi ning on siis sama, nagu meie perekonnanimi. kui mees ja naine abielluvad, jäävad mõlemale nende hüüdnimed ning laps saab ainult eesnime, millele ta ise hüüdnime juurde valib.
• robbie williams tundus midagi jumalasarnast olema. igast rannabaarist kuuldus pahatihti kellegi kraaksumist, kes teda jäljendada üritas. kõvasti. ja mikrofoni.
• lisaks olid juba kuskil mainitud söögikohtadeomanikud, kes klientide "rõõmuks" tihtipeale ka lavale ronisid ning paar lugu esitasid. juustu kõrvadesse, palun.
• kõik kohatud koerad ja kassid olid kondised.
• õhus hõljus pidevalt lillelõhn, sest kõikjal õitsesid orhideed, kambodzapõõsad ja igasugused muud värvilised asjad, millede nime ma ei tea, aga mis taevalikult lõhnasid.
  
• kogu kahe nädala jooksul kohtasin umbes kahte kergelt ülekaalulist kohalikku. ma ei saa aru, mida nad söövad, et kõik nii väiksed ja peenikesed on?
• kogu hotell ning hotelliaed ja ookeanipromenaad oli õhtuti ääristatud sadade lampide ja küünaldega. lambid ei olnud niisama tänavavalgustus, vaid palmide ja põõsaste külge kinnitatud laternad, mis kõige ootamatutesse kohtadesse efektseid varje tekitasid ning valgustamiseks suhteliselt kõlbmatud olid. kui ühel õhtul kohalike rannast läbi läksin, pidin enam-vähem roomama, et teed näha, sest mitte kui ainumastki valguseallikat ei olnud teele suunatud, kõik näitasid puuvõrasid, ookeani, põõsaid või öist taevast.
  
• hotelli tuhatoosides olid igal hommikul värsked lilled. rätikute sisse olid keeratud värsked lilled. hommikusöögitaldikute vahel olid värsked lilled. personali kõrvataga olid värsked lilled.
• igat tööd tegi umbes kolm korda nii palju inimesi, kui seda teha võinuks. näiteks koristamas käidi nii neljas jaos: üks kolmene komplekt tuli voodiriideid vahetama, teine vett tooma, kolmas tolmu imema, neljas õhtul kardinaid ette tõmbamas ja voodit avamas ("hello, can i open the bed?"). igas söögikohas käis tavaliselt mu tellimust võtmas, toitu toomas, taldrikut ära viimas, uuesti menüüd toomas, arvet toomas iga kord erinev inimene. poodides passis iga riiuli juures oma müüja, kes sind kohe jälitama hakkas, kui sa poodi sisenesid ning jättis su oma riiuli lõppedes rahule. siis võttis järgmine teatepulga üle.
• tänavatel oli umbes 123495758458787 rollerit, millel istus korda kolm arv inimest. tihtipeale oli ühele rollerile pressitud terve perekord, kusjuures tihti polnud just kõige väiksematel kiivrit peas ning vanemad ei näinud just liiga palju vaeva, et neist kinni ka hoida. muidugi arusaadav, saarel elab ju 3 miljonit inimest ja saar on ise (väikese liialdusega) umbes 2 saaremaad suur. üks inimene ees või taga, eksoleonju.
• kohalikel näis põrandapühkimisefetis olema, kuna isegi siis, kui poe kõrval hiigelprügimägi oli, kuhu kõik mittevajalik otse poe akendest visati, kuid teed, mis poodi viis, pühiti iga natukese aja tagant.
• rannas olid metsikud oravad, kellele meeldis poseerida ja soolapähkleid süüa ja värvilised punaste jalgadega tuvid, kellele meeldis vaadata, kuidas oravad soolapähkleid söövad.
• tänavatel liikusid imelikud aasia toyotad ja hondad ning kõikide lexuse omanike meelehärmiks kandsid meie lexused seal ilma valehäbita toyota firmamärki.
• kõik kohalikud tundusid olema multifunktsionaalsed: kui pakutud transporsiteenus ei huvita, siis äkki väike massaaz? või saaretuur? või siis vähemalt mõni tore pood, kuhu ma sind viia võiks?
• turistide seljas trambitakse mõnuga: menüüs olevatele hindadele lisandus tihti 10% käibekat ning 11% service taxi. esimene kord oli see "tore" üllatus, kui nagunii kuskil 400 krooni eest hotelli paarist kokteile olin ostnud.
  
• enamus valgeid inimesi tähendab automaatselt venelast. seega oleks sobilik neid "kak dela, transport nada" kõnetada. ma alguses alati üritasin seletada, et "estonia" ja nii, aga peale seda, kui estonia nende kõrvus germanyks muutus, loobusin.
  
• kohalik muusika on enamasti suhteliselt ühetaoline monotoonne toksimine ksülofonitaolisel instrumendil, mida saadavad teised ksülofonitaolised instrumendid. alguses pani jala tatsuma, aga kas nad mängisid koguaeg ühte lugu või ei teagi, milles asi oli, aga lõpuks tundus jälle juust kõrvades trikk tegemist väärt olema.
  
• ookean oli nii suur. ja sinine. ja soolane. kuigi mulle üldse ei meeldi ujuda, siis seal hulpisin küll mõnuga. eriti toredad olid tõusulained, millel end peaaegu kaldale sai lasta kanda.
• snakeskin fruit ja siis too tikrisisuga puuvili on definitely to die for. kust neid siin saab?
• nägin kahte bemmi ja ühte tuunitud zigulid. ülejäänud autod olid ühesugused väikebussid, millede roolis ühesugused mehed "jes, transport" karjusid.