kõhuliblikad.

jõudsin ebainimlikult vara kontorisse (samas ei olnud enam päris pime, nii et kevad tuleb, jehuu), panin vee keema, võtsin endale hea suure kruusi, vesi kees ära, haarasin kapist teesõela, asetasin selle tassi, valasin vee peale ning läksin maile vaatama. kuskil 4 minuti pärast suundusin teetassi juurde, tee virgutavat mõju juba ette nautides. ja mida ei olnud, oli tee minu suures kruusis, kuna ega ma ju ometigi teesõela teepuru ikka ei pannud.

pea on laiali. nagu kevad oleks. ja ma isegi ei saa aru, kuidas mul saab kellestki pea laiali minna, kelle puhul mulle nii paljud asjad juba ette ei meeldi? kus on kaine mõistus, ratsionaalsus ja SWOT-analüüsi tulemuste leht, koos kõikide punktide põhjaliku lahtikirjutusega? ei, selleasemel valan õli tulle, ise samal ajal lootes, et tuli liiga suureks ei paisu. loll naisemõistus. on ikka vaja endale midagi tõestada. isegi siis, kui see pärast kellelgi haiget teeb. ja isegi mitte vist, vaid kindlasti haiget teeb. aga samas ei taha isekalt loobuda ilusatest sõnadest ja kohmetutest komplimentidest. eriti, kuna mul neid niiiiiiiii kaua aega olnud ei ole, et mäletan viimast (enne praeguseid komplimente) komplimenti suhteliselt selgelt (minu mälu puhul, eksolenju, on see iseenesest märkimisväärne saavutus). nüüd tagantjärele tark olles on sellel veel seda suurem väärtus, et ega sellest allikast neid vist väga rohkem välja kangutada ei anna. aga tahaks ju. mu kõrvad on viimased pool aastat täiesti kasutuna pea küljes rippunud ja nüüd vähemalt leian neile mingitki praktilist rakendust.

tsiteerides klassikuid: mõned vead tuleb vist omal nahal läbi proovida, et kindlalt veenduda, et nad ikka tõesti vead on.

tsiteerides teisi klassikuid: lalalalallalalalalalaaaaa.