ja mul on maailma kõige lahedam õde, sest lisaks Madonna piletile kinkis ta mulle üllatuskingiks silikoon-muffinivormid ja oma päiksekad, kuna ma pidavat koguaeg oma otsaesist kortsutama. nii et järgmiseks sünnipäevaks tulema pidanud botoxi raha hoiab ta kokku.
naljakas, kuidas kõikidest soovidest kõige rohkem rõõmustasin ühe kõige ootamatuma õnnesoovi üle. see on vist nii inimlik. alati üllatab, kui inimesel, kellega juba aastaid lähemalt suhelnud pole, kuid kes ühel hullul hetkel peaaegu et kõige-kõige oli, ikka veel meeles on, et täna ongi see päev (kurat, ma olen ikka komapanemise meister). ja ma ei tea, kust ma nüüd teada saan, et millal tema sünnipäev oligi :)
ma mäletan siiamaani oma lapsepõlve mängukaaslaste sünnipäevi ja telefoninumbreid peast, kuid kõikide uute tuttavate (st mobiili- ja internetiajastu tuttavate) telefonid ning sünnipäevad on ikka kas telefonimälust või näiteks orkutist spikerdatavad. ei mingit päheõppimist enam. äkki peaks uue eluaasta eesmärgiks võtma kõikide uute tuttavate sünnipäevad pähe õppida?
2 kommentaari:
sama seis - lapsepõlves oli kõigi oluliste ja vähemoluliste inimeste (klassikaaslased, sugulased, muud tuttavad) sünnipäevad, aadressid ja telefoninumbrid peas. Nüüd on ainsad telefoninumbrid, mida peast tean - ema ja enda nr :)
hale, mis? :D
mis siin enam numbritest rääkida, kui ma nimesidki unustama kipun :)
Postita kommentaar