hmm.

ma olen öösel toreda kirjatükiga hakkama saanud. loe ja imesta. arvasin, et ma ei olnud nagu üldse purjus, aga näed, vist ikkagi olin. see seletab muidugi ka hommikuse peavalu. seda kõike siis vähem kui pudelist veinist, mis 45 minutilise jalutuskäigu jooksul ometi hajuda oleks võinud. ei kanna enam vanas eas üldse. tahaksin, et mul oleks mingi masin, mis purjus inimese mõtted säilitab, need läbi analüüsib ning hommikul tulemused esitab. kummaline, tõeliselt kummaline. endale tundub koguaeg, et kõik on hästi ja siis purjus peaga ujuvad kuskilt sügavalt mingid ärapandud mõtted välja ning hakkavad peas tiirutama. tiirutavad ja tiirutavad ning ära ei lähe. aga tegelikult ju on kõik selge nagu seebivesi, miks on vaja purjus peaga vett uuesti sogaseks ajada?

tegelikult see öine lämisemine pani mind uuesti mõtlema, et võiks nüüd alkoholiga mingiks ajaks lõpparve teha.