suht pekkis värk. ja mina ka, sest ma veetsin terve nädalavahetuse ainult viineripirukaid ja pizzat ja salatit ja quiche'i õgides ning nagu sellest poleks piisanud, siis jõin veel pühapäeva õhtul beilist ka.
tulen ma nüüd tööle (jala, et natukenegi toibuda), teksad, mis vahepeal juba väga suured olid, tunduvad jälle rohkem ümber jalgade hoidvat ja esimese asjana ootab mind kööginurgas martsipani-jõhvika kringel. tahaks nutta. seega nutan ja söön ja nutan uuesti, sest äkki kulutab nutmine ka kaloreid.
ja jõulusöömingud on ju tegelikult alles planeerimisel. 24.12 on kodus emmega vol 1, siis 26.12 tädiga vol 2 ja mingil hetkel tahtis Vicky meie juures ka istumise teha. seega VÄHEMALT kolm aktsiooni on juba kirjas. tahan uuesti nutta. ja uue aasta külmlaud on ju ka traditsioon olnud. võib-olla oleks pidanud ikka jõulude ajaks Eestist jee tõmbama ja kuskil palmi all hoopis joogikaloritesse investeerima... aga samas emme ja issi on mõlemad nüüd (või no issi alates 29.12) üle tüki aja kodus käimas ja kuidas ma siis ei istu ning ei söö koos nendega.
ma arvan, et ainuke viis, kuidas oma täiesti röökivat südametunnistust rahustada, on asi uuesti kätte võtta ja kalevisse jooksma minna. neetud ja nõme, et enam õues joosta ei saa, aga kui ma nüüd kohe sisehallis käima ei hakka, parvetan uuele aastale nagu tõsine vaal vastu. loll, loll, loll talv. vahepeal oli neli korda nädalas jooksmaskäimine juba tõsiselt mõnus rutiin, mitte tüütu kohustus. nüüd proovisin ühekorra selle lägaga tiiru ära teha, aga tõsiselt jälk oli. tavalise rahulolutunde asemel oli külm ja vastik ja nõme.
ja kui juba halvasti hakkab minema, siis all the way. ma tundsin täna esimest korda, kuidas loll armukadeduseuss mind närima hakkas. just jõudsin mõttes hõisata, et näe, äkki ikkagi tuleb hea nahk seekord. armukadedust heasse nahka planeeritud ei ole, seega on mul mõned võimalused:
1. eitada, et ma armukade olen ja edasi elada, nagu midagi poleks juhtunud (see viib vist punktini kolm)
2. jaatada, et ma armukade olen ja endale ära põhjendada, miks ma seda olema ei peaks (see viib vist punktini kolm, millele lisandub see, et ma hakkan purjus peaga temaga seda teemat arutama, mis näeb siis nii välja, et mina räägin hästi palju ja kiiresti ja tema kuulab ja jätab kõik meelde ja siis mul on pärast piinlik)
3. end täis juua ja vaadata, mis siis saab
4. jõuluvanalt endale uut hästi lahedat, intelligentset, mõnusat, muhedat, toredat, humoorikat, pikka, hea südamega, siniste ja/või pruunide silmade, ilusate rinna- ja kõhulihaste ja naerulohkude, mõne huvitava hobi, reisi- ja lugemispisikuga meest soovida, et vanad armid enam ei roostetaks (issand jeesus, kas ma tõesti rohkem kriteeriume ei suudagi välja mõelda? tra, kui ma seda nimekirja nüüd üle lugesin, siis äääöööööüüü. see kõlab natuke liiga kahtlaselt tuttavalt ju... tuleb vist kriteeriume muuta).
rohkem ei suuda midagi välja mõelda. aga ma kahtlustan, et ma teen kindluse mõttes kõik neli punkti läbi ja siis vaatan, mis tulemuseks tuleb. ma võin ennast veel üllatada (neverever-landis elades jah võib-olla).
6 tundi tagasi
7 kommentaari:
kle sa kõigepealt tee punkt 3 ja suundu sealt kohe edasi punkt 4 juurde, mis teosta iseseisvalt, ilma jõuluvana abita, orkutis kirju scräppe ja tiisereid laiali saates.
sa valetasid ja ei käinudki sulavõid joomas. lugesid hoopis mu virisemist.
kuule, aga see orkuti nõu on päris asjalik. ja kuna ma tean sinu kontot ka, siis oota üleskutseid ja kandideeri ka.
ei valetanud, ma elan kööktoas.
ja mai saa aru, naistel on koguaeg nii keerulise nimega toiduained - nagu bruschetad, brantchid ja quiche'd . mis see quiche on... raudselt mingi vorstivõileib.
kaugel sa mudu punktide täitmises oled? Ma ei saa suurest ootusärevusest pellerisse ka minna vahepeal, äkki magana maha midagi.
quiche on täiesti eestikeelne sõna ju. vaata ise, puha eesti tähed kõik reas ainult. ja see on põhimõtteliselt soolane lahtine pirukas, millel konkreetsel juhul oli peekoni-sibula täidis ning peale valatakse juustu-muna-kohvikoore segu, mis ahjus mõnusalt ära küpseb.
punktidega on sellised lood, et ma koostan praegu seda kandideerimisnimekirja, kuhu tuleb sitaks punkte. nii et kõik hea võtab aega, anna aega atra seada. ja siis vaatan, kas saadan selle jõuluvanale või postitan orkutisse.
hehe, kle mul tuleb selle lahtise pirukaga ka hea asi meelde- see veel sellest ajast, kui pizza oli eestis täiesti uus asi.
et siis kudas see pizza (ehk itaaliapärane lahtine pirukas) väja kukkus
aga mudu ikka jõudu ka soovin
tahan teada, mis lugu pizzaga oli.
ja jõudu läheb alati vaja. eriti seedimiseks.
Postita kommentaar