mõnus Moby.

see oli nüüd üks parimaid kontserdielamusi üldse. ma hakkasin isegi vaikselt aru saama, miks inimesed kontserditel käivad. senimaani ei olnud mul eriti meeldejäävat elamust olnud, kuid Moby oli tõsiselt mõnus ja mõnusalt üllatav.

elamust ei rikkunud ka mõned jobud, kes õlle- ja siidritopsidega meie seljataga karglesid ning tundus, et iga hetk võin alkodusshi osaliseks saada. elamust ei rikkunud ka mingi hüperaktiivne neiu, kes iga minuti tagant uuesti oma istmelt püsti kargas ja end täpselt minu ees väänutama kukkus. elamust ei rikkunud ka see, et muu õllesummer tundus sellel aastal tõsine säästukas olema. ma mäletasin ikka palju lavasid ja igasugu bling-blingi. sellel aastal oli palju koleda näoga purjus mehi ja söögiputkasid, kust keegi midagi ei ostnud. elamust ei rikkunud ka paistes põlv, kuna ma olen nii geniaalne, et suudan täiesti siledal kadrioru tänaval mingisse rebaselõksu astuda ning mõnusalt külje maha panna. alguses tundus, et pole häda kedagi, natuke veritseb ja küll pulmadeks ära paraneb. aga kui pirita jooks joostud sai ning koju jõudsime, siis ei saanud teist enam üldse painutada. ja Mobyle mineku ajaks oli nagu puujalg alla kasvanud. ja sealtmaalt sai ainult hullemaks minna :) ehk et kui lõpuks ka end Moby best ofi peale tepiastmelt püsti hiivasin, tundus nagu keegi näriks mu põlvekedert läbi. ja mitte kõige teravamate hammastega, kusjuures. aga polnud midagi, pisar tuli küll korraks silmanurka, sest nii kuradi valus oli, aga end natuke rütmis kõigutades tuli soe jalga sisse tagasi ja andis jälle elada. 

nii et Madonna, latt on paika pandud ja sinu asi on sealt nüüd üle hüpata.