ma nüüd väsisin natuke ära.

mulle ei meeldi see mees, kes kunagi välja mõtles, et tööpäev peaks hommikul vara algama. kell on 12:07 ja mul elab unemati mõlemas silmas. muidugi mõistlik oleks õhtul normaalsel ajal magama minna. mitte et ma kurdaks :)

täna kontorisse jõudes oli kõik mõnusalt pime ja vaikne. sain rahus endale suure tassi teed teha, siis ilma kõikide prosetuledeta hämaras mailid läbi vaadata ja mõned kiired konnad ära süüa. teised hakkasid alles siis ükshaaval kohale ilmuma. ma ei oleks kunagi uskunud, et ma kaks päeva järjest esimene inimene olen, kes kontorisse jõuab. oh need lapsepõlve süütud ja muretud mängud, ma ütlen.

emme läheb homme tagasi. naljakas, kuidas vanemad vanemaks saavad, üha rohkem vanaema-vanaisa moodi lähevad. huvitav, kas nad seda ise ka tajuvad? emme igatahes on viimase poole aastaga kõvasti mammamaks muutunud. natuke kole mõelda, et kõik need geenid on minus ka kuskil peidus. loodan, et piisavalt sügaval. olen endas seda osa, mis mulle eriti ei sümpatiseeri, kõvasti tappa üritanud. samas teinekord vaatan end mõnes situatsioonis kõrvalt ja tunnen, kuidas noor mamma minus korraks pead tõstab ja juhtimise üle võtab. muretseb ja on negatiivsem kui vaja ja emotsioonitseb ja ütleb asju, mida ta ei mõtle. mis teha, ukraina veri vemmeldab (tore ju, kui kõige eest kedagi/midagi süüdistada saab :)).