kisub kohe vägisi suhteteemaliseks ära.

eile olin täiesti korterikaaslasetu ja sellepärast otsustasin Raido kaarte mängima kutsuda, sest kuigi mulle ilgelt meeldib üksi olla, ei tundunud see eile õhtul väga hea mõte olevat.

kuidagi läks jutt suheteradadele rändama ja ma sain korraga täie selgusega aru, et pekki, mis kuradi kangelast ma kolm viimast kuud mänginud olen? tegelikult ma ju ei pea muretsema, et mis siis saab, kui ma järele annan. et mis siis saab, kui ma enda nõrkust välja näitan. et mis siis saab, kui ma igal öösel uuesti ja uuesti oma südamehäält ära ei tapa. et mis siis saab, kui ma enam ei ürita iga hinna eest külm ja kauge olla (jeesus, see kõlab nagu täielik emo-jutt ja ma isegi päris täpselt ei tea, mis loom see emo on, aga tabagu mind välk, kui ma valetan -- nii ma täpselt mõtlesin).

kui ma usuks, et pärast suhet, isegi pärast sellist suhet, mis oli algusest peale dead end, on sõprus võimalik, oleksin oma otsuse üle õnnelik. nüüd see lihtsalt piinab ja kummitab mind ning ma ei tea, mida paganat ma tegema peaks. ja ma ei olegi midagi teinud. ja see piinab mind ka.

EDIT: kuna mul enda seisukoht hetkel puudub, siis kasutan teiste omi :) Loodan, et autoril pole midagi selle vastu, eriti kuna ta seda nagunii mulle ütles.

"sõltub sellest, kuidas suhe lõppes. kui mõlemad said aru, et suuri tundeid ja kuuma seksi pole, aga niisama on lahe koos olla, siis võib. kui aga ühel jääb midagi kripeldama, siis ei saa päris kindlasti asja."

suuri tundeid ei olnud. seksi osas jään hetkel ebaminulikult diskreetseks. aga koos oli küll lahe olla. nii lahe, et mul pole vist kunagi millestki rohkem kahju olnud, kui seda asja, mis meil oli, lõpetades. nii, mis järelduse ma siit nüüd teha saan? kisub ikka kahtlaselt sinnapoole, et ma peaksin midagi ette võtma. aga ma ju ei taha midagi ette võtta. või tahan? aga ma ju ei saa. või saan?