et mitte reede õhtul välja minna...

... tuleb kodus istuda, praemuna paprika ja musta leiva kuubikutega süüa, Dr House'i oodata ning elu üle järele mõelda.

ah et miks välja ei tohi minna, küsite? ega ma tegelikult ausalt öeldes täpselt ei teagi, miks ei tohi. annan ülesande lihtsustamiseks ette variandid:

a. võib-olla sellepärast, et ühel viisakal neiul ei kõlba end kaks reedet järjest kännuämblikuks juua.
b. võib-olla sellepärast, et ma lähen homme Tartusse ja joon end hoopis seal kännukaks, aga kuna kaks päeva järjest ei suuda ma ka parima tahtmise korral, seega säästan end homseks.
c. võib-olla sellepärast, et mulle meeldib reede õhtuti üksi kodus passida, msnis hängida ja praemuna süüa.
d. võib-olla sellepärast, et ma tunnen, nagu oleks mulle kärutäis munakive pähe kukkunud, selline väss on peal, et ma ei viitsi isegi mõelda mingist veinist ja gin&tonicust ja long island ice teast, kontsasaabastest ja lainerijoonest.

jätan siinkohal otsad lahti ning õige variandi äraarvamise igaühe rikutuse tasemest sõltuvaks. vihjeks ütlen, et õigeid variante on rohkem kui üks.

üks naljakas poiss küsis mu käest, et kas ma võtaksin või jätaksin? ja oli sitaks üllatunud, kui "võtaksin" vastasin. et ohoohoo ja ahhahaa, kas nii riskialdis neiu oledki vä? kämmon, kui sa nõmedaid küsimusi küsid, siis nendele ei saagi normaalselt vastata. "jätaksin" ei oleks mingi vastus, sest kõige nõmedam on silmad peos istuda ning põdeda asjade pärast, mis tegemata/võtmata on jäänud. ma iga kell enne võtan ja põen siis tagajärgede, mitte tagajärjetuse pärast. kui ei midagi muud, siis vähemalt kogemuse võrra olen ikka rikkam.

siinkohal võiks muidugi viimase lõigu peeglisse vaadates endale kõvasti ette lugeda. ma luban teil neid kauneid sõnu endale vajalikul hetkel meelde tuletada ja võib-olla sinna juurde ka natuke parastavalt irvitada.

"jätaksin" on tegelikult natuke maailma-asjade üle järele mõeldes ka hea variant teinekord. näiteks kui asi puudutab veidike svipsis neiut, natuke rohkem svipsis meeldivat noormeest, kes hiljem õnnelikuks abielumeheks osutub ning kella 8 hommikutundi, mis saabub mööda tallinna tänavaid patseerimisega ja filosofeerimisega teemadel "miks inimesed maske kannavad?", "miks mulle suitsetada ja ropendada meeldib?" ning "miks on mõistlik kell 7 hommikul tommi grillis õlut juua?". kui asi edasiminnes puudutab ühte kesklinna korterit, ühte suhteliselt heledat tuba, roosa tekikotiga voodit ning mitte väga palju riideid. sellel hetkel on "jätaksin" absoluutselt omal kohal. eriti omal kohal on ta veel siis, kui peale paaritunnist magamist ja meeldivat hüvastijättu orkutis natuke ringi surfata ning avastada, et meeldival abielumehel on väga meeldiv naine, teil on ühised sõbrad ning Eesti on kuradi väike. seega ma võtan oma eelmise lõigu bravuuritsemisest mõned kraadid maha, kuid jään endiselt arvamusele, et "võtan" on parem kui "jätan".

liiri-laari-la. huvitav, mida ma ütleks, kui Kats helistaks ja "vaikse veiniõhtu" mõtte välja käiks? huvitav, mis siis saaks, kui me ka sellel reedel kuidagi kluppi välja jõuaks? huvitav, mis siis saaks, kui meeldiv noormees uuesti mulle rüütlina valgel hobusel vastu kappaks ning mind garderoobi järjekorras seismisest päästaks? Võta või jäta?

P.S. Mcsylt, sa oled mulle MSNi aadressi võlgu.